1. päev /Maailmarändur Regina jätkab teekonda koos Mariini ja Elisaga! / Jumalanna jalajäljed...

Rõõmus uudis on see, et Jumalanna jätkab ja jagab oma teekonda 30 päeva toortoidul   ning  ta lubas seda meiega jagada. 

 Oleme Paradiisi Maitse tüdrukud Mariin ja Elisa ning me kutsusime 30-ks päevaks oma blogisse põneva haruldase külalise- ereda Jumalanna Regina, kes siia loodetavasti palju jalajälgi jätab. Ning inspireerib teid teel saamas teadlikumaks iseendast, maailmast, toitumisest, treeningutest. Kes meenutab teile, seda mida isegi teate, või alles avab uksi uute teadmiste juurde ning juhib tähelepanu olulisele.



Meie soovime talle suuri ja väikeseid imesid!

Mõned reeglid: 

Maailmarändur on 30 päeva rangelt elusal toidul- toortoidul!
Ta ei söö valget suhkrut, glükoosisiirupit, tööstuslikult toodetud toitu, keemia tööstuse eksperimente ei tarbi alkoholi, ei joo kohvi. Ei söö suurt midagi, mida leiad poelettidel.
(V.a. juurviljad, puuviljad, seemned jne...)

Kuigi elus toit ja tervislik elustiil pole talle uued teemad. 
On seekord uus see, et ta siin oma teekonda meie kõigiga jagab. Viimastel aastatel on ta elanud valdavalt sügaval metsas või rännanud laias maailmas ringi, et see on suur privileeg "püüda kinni" nii haruldane nähtus. Inimene, kelles on valla- kirgas spirituaalne pool, kuid kes on ka ekspert nii spordi-liikumisteadustes, kui  toitumises. Seega teadmisi ja kogemusi on tal kuhjaga, et tasub kuulata ja küsimusi esitada. 

NB! Selles blogis esindab ta oma enda seisukohti ja need ei peagi olema 100% vastavuses meie- ehk blogi omanike omadega. Päevad 1-30 on eeter Jumalanna päralt. Ta teeb seda vabatahtlikuna. Jumalanna ütles: "tunnen ennast vastutavana oma teadmisi jagada ning mul on ka missiooni inimesi koolitada ja julgustada tervislikumalt elama, paremaid valikuid tegema ja kriitiliselt mõtlema!"

Las teekond alata..
Põnevat lugemist teile!

MAALIMARÄNDURI ESIMENE BLOGI

1. päev 

  Esimene palve

Rohkem rõõmu, värve, maitseid, toone...
Rohkem armastust, ilu, puhtust, valgust...
Tõeliseid unistusi ja nende täitumisi mulle ja Sulle ning kõigile ja kõigele- nähtavates ja nähtamatutes maailmades...

Inspiratsiooniks näide toorkoogist:

Tere!

Mu nimi on Regina ja olen taas Eestimaal.
Mariin tegi mulle ettepaneku, tulla Paradiisi Maitse blogisse ja 30 päeva oma teekonda jagada...
Kui olin juba jah öelnud alles mõistsin, et olin lubanud:
a) võluda ja vaaritada
b) iga päev kirjutada
c) osaliselt teekonda teiega jagada
d) elus oma esimest blogi pidada...
Kõlab nagu täis tööpäev, ainult vabatahtlikuna...
Kuid lubadus on lubadus! 
Kohe ette ütlen, et otsutasin, et teekond võiks mulle endale ka olla lõbus ja mänguline, seega ma ei hakka oma iga sammu st. treeningut ja iga suutäit- st. söögikorda teiega jagama.

Kaastöö!
Teel on lõbusam koos kulgeda, seega on väga oodatud ka Sinu mõtted, küsimused ja tagasiside, mille blogisse lisan!
  
Esimene märk, esimene tagasiside:
Urmet:
Tead, et selline tugev ja kuulus mees, nagu Georg Hackenschmidt oli toortoituja
http://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Hackenschmidt

Taust

Viva elus toit!

Seni olen olnud toortoitlane periooditi: suvel, kevadel, matkates troopilistes paikades. Elus - ja toortoit on olnud minu teekaaslased juba mõnda aega, kuid olen „eraldi“ üksi eksperimenteerinud ega ole avanud ennast retseptide maailmale.

On aeg seda muuta ja avada uks kõigele põnevale, mis minu juurde ammu tulla soovib.

Info:

Nime maailmarändur taga kirjutan mina, nii kokku 30 päeva. See on minu esimene blogi elus. Paradiisi Maitse nime taga, aga on käesoleva blogi omanikud ja algatajad= Mariin ja Elisa! Nendega jätkub Su teekond pikemalt. Mina olen nende blogis vaid mööduv nähtus, vaid külaline... Kuid olen siin Sinu jaoks.

Viva smuutid!

Tunnistan, et alustan pea iga päeva smuutiga. Kõiki retsepte, mida endale selle teekonna ajal valmistan selles blogis ma jagama ei hakka, kuid toon välja kõige õnnestunumad!

  

Esimese päeva smuuti:

2 peotäit vaarikaid

1 peotäis vaarikaid

1 rabarber

1 banaan

2 klaasi vett

rohkelt armastust

valgust

Rännuteedel...

Rännuteedel pole alati käepärast blenderit, et teha smuutit või mõnda elujõust pakatavat hõrgutist. Liikudes mägedes või aerutades ookeanil korallsaarte vahel, on vahel keskkond niivõrd lummav, et toit või selle valmistamine ununeb sootuks. Oled lihtsalt justkui mitte millestki õnnelik, osa pidevast voolamisest - pistad varbad liiva sisse, keerad näo päikese poole ning hingad. Teekondadel olen tundma õppinud kohalikku kultuuri laulude, tantsude ning ka kokakunsti kaudu. Toidu tekstuur, armastus, mis sinna lisatakse, toit kui rituaali osa on vägagi informatiivne, sulandumaks uude keskkonda. Nii olen õppinud austama erinevaid kööke.

Senisest teekonnast ja äratundmistest.

Ligi 5 aastat võiks iseloomustada minu toitumisharjumusi järgnevate märksõnade ja perioodidega: taimetoitlane, vegan, eksperimentaalsus, mäng, loovus, kohanemine, avatus, mängulisus... Armastan ise toitu valmistada ja retsepte genereerida. Sulen silmad ja näen vaimusilmas, mida luua soovin, järgnevalt näen plaani, kuidas seda kõike võluda.  Ja peagi istungi koos sõprade ringiga laua taga ja naudin iga hetke, suutäit, armastusest valmistatud hõrgutist...

Luues „mitte millestki“...

Olen ekspert ka millegi loomises „mitte millestki“, selle ande pärandas mulle mu vanaema Ksenja, kes pidi väga rasketes oludes 4 last üksi kasvatama, kuna vanaisa viidi Siberisse. Seda oskust süvendasin läbi praktika, kui olin ca 20-aastane. Mu ema oli sellest maailmast lahkunud, isa murest murtud. Olin üksi, taskutes vilistas tuul. Millegipärast oli mul suured varud valgest jahust ja rafineeritud suhkrust. Kahest ainest, millest pea kõik tervisliku toitumise viljelejad suure kaarega mööda lähevad. Kuid kuna muud mul ei olnud ja olin suur ekspert küpsetamises, siis segasin suhkru ja jahu veega kokku ja võlusin tavalisel pannil imeilusaid kooke, mis maitsesid  suurepäraselt. Elasin neid süües rõõmsalt ja tervelt peaaegu pool aastat, silm säras ja kõike toiduaineid näis kehal olevat külluses. See mitteplaanitud eksperiment viis mind mõtteni, et toit on kohati üle tähtsustatud. Saame elujõudu praanast, universumist. 

Toit kui nauding

Teatud arengutasemel me tõenäoselt ei vajagi enam füüsilist toitu, kuid ei saa salata, et toit ja toidu valmistamine on minu jaoks nauding, armastus, vabadus, mõnu. Ja kuna mul on füüsiline keha, olen otsustanud oma keha armastada ja pakkuda talle palju värsket, vägevat, elusat, elujõulist. Et elujõud ja elu saaks minugi soontes ehedamalt voolata.  Minu eesmärk on  sel teekonnal õppida tundma uusi retsepte ja rikastada toortoidu lauda. Toit on justkui ka ravim, ainult et  tervislik toit ennetab tervisehädasid. Toidu jagamine on sotsiaalne tants, rõõm... 

 TAUSTAST, TEEKONNAST.

Terviktoit perega suure laua taga.

Sündisin peres, kus valmistati toitu kire ja armastusega; söögi võlusid lauale nii ema, isa kui ka vanaema. Nii polnud rangeid soorolle, kes mida teeb.  Isal olid omad hõrgutised, mida ta pakkus, emal teised. Ühine söömine leidis aset sündmusena, kui kogu pere kokku tuli, see oli eriline hubane soe tunne- kodutunne. Söömine on mulle siiani sotsiaalne tegevus ja üksi süüa pole mulle kuigi suur lust, see on pigem rõõm jagada, koosolemise tunne. Meie peres valmistati kõike tervik- toitudest, nii et ei lapsepõlves ega hiljem ei puutunud ma palju kokku töödeldud ja rafineeritud toiduainetega.  Mu emal olid kindlad visioonid, mida oma lastele pakkuda, nii ei andnud ta meile peaaegu kunagi antibiootikume ja ravimeid, vaid kasutas ravimtaimi, teesid, seda, mida leidis loodusest. Kuigi olen sündinud Tallinnas, veetsin kõik suved ema töö tõttu metsas. Emal oli kindel idee, et maist septembrini pidime lastena vähemalt 3 korda päevas ujuma ja ka iga päev sööma värskeid marju, metsaande, tooreid puu - ja juurvilju. Nii korjasime ja sõime palju metsmaasikaid, mustikaid, vaarikaid, pohli, jõhvikaid - ta soovis, et me neid maast sööksime, et taimed oleks kõige väekamad. Ta seletas seda meile nii, et siis oleme talvel terved ja sageli olimegi.  Keetsime ise ka kõik talvemoosid, toormoosid ja ema kaasas meidki alati appi igas etapis. Vajalikud juurviljad ja puuviljad ostsime kohalikelt talunikelt, nii et toidulaud oli loomulikus, ökomahedas võtmes. Ema elustiili tõttu jäi mul linnas suve veetmine võõraks ja kasvasingi loodusega ühes üles. Mu ema ei olnud taimetoitlane ega toortoitlane, ta kasvatas meid kõike maitsma ja proovima, erinevaid taimi austama, kuid meie peres söödi vähe liha ja palju kala, ema ei kasutanud peaagu üldse soola, mistõttu olen suhteliselt mageda toiduga harjunud. Juurde sõime palju kuusekasve, nõgeselehti ja muid metsaande. Lapsena ei maitsenud mulle üldse porgand, peet, sibul jne...Kuid ta palus mul veidikene maitsta ega läinud iial oma pakkumistega üle piiride nii jõudis ühel päeval loomulikult kätte hetk, mil kõike omal vabal tahtel valisin ja eelpool mainitud juurviljad on täna ühed mu lemmikutest.  Samas oli laia toidusedeli tõttu mul lihtne edasi liikuda, kuna mul polnud mingi perioodini toidu osas suuri pretensioone. 

Juba pikemat aega olen toidu suhtes  valiv.

Leplikkus erinevate toiduainete ja toitude suhtes on muutunud korrelatsioonis koos toiduainete -tööstuse nn. „arenguga“ ja rafineeritud toitude osakaalu tõusuga poodides, samuti kemikaalide kasutamisega. Toiduainetetööstus on justkui eksperimenteerimas inimestega, kuidas mõjub üks või teine toode. Kõige tagant kumab iha teenida kasumit, pole inimlikkust, pole südant. Praeguseks eluperioodiks olen ma oma toidusedeli suhtes üsna pirtsakas ja valiv, kohati isegi radikaalne. Söön endiselt palju puu - ja juurvilju, kuid väldin teadlikult kõrgesti töödeldud rafineeritud toitu, kemikaale, lisatud vitamiine ja palju muud, mis on vastuolus minu maailmapildiga. Olin nõus alustama seda blogi ka seetõttu, et soovin kaasa aidata teadlikkuse tõstmisele toitumise vallas.  See, mis suunas liigub toiduainetetööstus oma e-ainetega, on mulle täiesti arusaamatu, isegi kriminaalne. Eks seegi on omamoodi loogiline, et mida haigemad on inimsed, seda suurem turg on ravimitööstusel. Seega võikski olla suurem siht inimesi toiduga nõrgestada, tuimestada nende tajusid, et nad oleksid paremad tööriistad süsteemis ning ka piisavalt haiged, et nad ostaksid kõikvõimalikke/võimatuid tablette.

Mitte ainsatki dieeti senise elu jooksul

Söömine on minu jaoks kunst ja nauding.  Senise elu jooksul pole ma pidanud veel ainsatki dieeti. Arvan, et see, mida propageeritakse ja kirjutatakse paljudes naisteajakirjades, on kohati kriminaalne a la valgudieet vms. Toitumine on minu filosoofia järgi siiski elustiil ning ma ei usu absoluutselt lühiajalistesse dieetidesse. Ei saa ju ette kogu kodu ära koristada, tolmu tekib pidevalt juurde. Sama on ka söömisega. Pole mitte mingit mõtet pidada paar nädalat dieeti, et siis naasta vanade harjumuste juurde. Ainus võti võiks olla elustiili muutmine - mõõdukas treening kombineeritud ja tasakaalustatud mitmekesise toidusedeliga. Vali endale menüü ja elustiil, mis Sind inspireerib ning mis Sulle meeldib, vali laualegi menüü, mis Sulle maitseb.  Minu arvates pole ennast mõtet liigselt piirata ega raamidesse suruda. Dieedi miinusena toon välja aspekti, et ainevahetus aeglustub, kriitilisemal juhul väheneb lihaste osakaal.



Hea uudis!


Paradiisi Maitse inspireerivad entusiastid Mariin ja Elisa tegid armastusega esimese eesti keelse toortoidu kokaraamatu ja peagi võib see olla ka nii minu kui Sinu raamaturiiulil.

Mis toimub Eestis lihastööstuses?

Tegin väikese küsitluse erinevate Eesti lihastööstuste kohta. Saatsin küsimused vähemalt kümnele eri firmale, vastused tulid 5 firmalt ning ühega vestlesin telefonitsi. Kuna meedias ja ajakirjanduses räägitakse ja räägitakse ja räägitakse, et on nii ja on naa, siis mina otsustasin ise suurematele ja väiksematele lihatööstustele kirjutada ja välja uurida, kuidas firmad allantud küsimustele vastavad:

Kirjutasin neile sellise kirja:

Tere, 

Olen Mariin Manglus ning mul on Teile mõned küsimused, mis on seotud liha tootmisega.

Ajajakirjandusest ning meediast on läbi käinud teemad, et loomadele antakse lihatöötsuses antibootikume, hormoone ning steroide, lisaks kasuatatakse nitraate ja nitriteid. Kuidas meil Eestis olukord on?

Kui palju tuuakse liha teistest riikidest ja mis piirkonnast?

Mis toodetes kasutatakse looma kondijahu, kas üldse kasuatatakse?
Millega loomi toidetakse? ( kanad, lehmad, sead )

Kas kanad elavad tõesti A4 suurusel pinnal, kus nad toidetakse nii raskeks, et nad ei jõua liikudagi?

Loodan, et Teil on aega vastata. Oleksin tänulik.

Tervitades,
Mariin Manglus 


Vastused erinevatelt lihatootjatelt: Infona lihatööstustest:

Tere,

Teie küsimused on üsna huvitavad ja vastan nendele meeleldi.

Lihatööstuses kindlasti ei kasutata steroide ega antibiootikume, sest lihatööstuses loom uimastatakse, veretustakse ja peale muid toiminguid lihakeha jahutatakse ning saadetakse edasi kas lõikusesse või rümbana välja.  Mahe ja tavatootmisel on vahe loomakasvatuses. Kuidas neid kasvatatakse ning millega söödetakse. Maheloomad tohivad süüa vaid mahetoitu - ehk siis - mahedalt kasvatatud heina, vilja jne.

Lihatööstuses on mahe ja tavaloomad eraldi ladustatud ja ka tapaprotseduurid ja rümbalaod on kasutuses nii, et neid partiisid on selgelt võimalik teineteisest eraldada. Ka markeeringud on erinevad. Samas ega mittemahedalt kasvatatud loomadel pole kah mitte midagi viga. Liha nagu liha ikka. Eestisse tuuakse loomi sisse paljudest riikidest - need andmed on kindlasti kusagil avalikul kättesaadavad. Tuuakse nii Austraaliast, Brasiiliast, Uus meremaalt , samuti ka Lätist, Leedust ja Poolast. Minu kommentaar: kui rääkisin telefonitsi ühe teise firmaga, siis öeldi, et Eestisse tuuakse ainult EL riikidest loomi sisse. Kuidas siis saab Austraaliast ja Uus Meremaalt neid tuua. Võib ju olla, et erinevatel firmadel on see erinev. Kõik see liha on väga hea ,kui teda on reeglitekohaselt töödeldud ja säilitatud.

Mis puudutab nitriteid, siis nitrit on olemas toiduainetetööstuses kasutatava soola koostises. Nitritsool - seal on nitriti sisaaldus nii väike, et see ei kujuta tervisele mingit ohtu - juhul kui ei söö muidugi nitritsoola sisaldavat vorsti tonnide viisi ja aastate kaupa. Aga iga asjaga liialdamine on kahjulik.

Nitriti kasutamine annab lihatoodetele punaka värvi ning parema säilivuse. Kui teha vorsti ilma nitritsoolata, siis on vorst sama värvi (hallikas) nagu keedetud liha. Selliseid vorste ja viinereid on katsetatud, aga see ei ole rahva poolt vastu võetud.

Lehmi toidetakse heinaga, viljaga, siloga jne. Mineraalid, sool ja kõik muu loomale vajalik. Kusjuures mahetootmises kasutatakse mahemineraale ja tavatootmises võib kasutada mittemahedat.

Kondijahu kohta leiab info internetist - meie seda kindlasti ei kasuta...........ei kasuta mitte mingeid aineid, sest me ainult lõikame liha ja liha läheb meilt välja kas jahutatuna või külmutatuna. Vorstide ja sinkidega meie ei tegele.

Kanade kohta on infot igasugust. Üldised loomakasvatusnõuded ütlevad jah, et intensiivkasvatuses on kanadele vajalik pind a4 (minuteada oli see mitme kana peale). Samas on arusaadav, et munatootmisele orienteeritud linnukasvatuses ei saa kanu pidada vabapidamisel kusagil karjamaal - ikka puurides teatud arv korraga. Mahekanad on aga vabapidamisel - mis ei tähenda, et nad jooksevad mööda hoovi ringi (kuigi ka nii peetakse - mina isiklikult pean:)).

Palju on siiski sellist ajakirjanduslikku müra. Ja kui vaadata neid loomakaitse poolt tehtud filme, siis need on kindlasti kokku monteeritud vaid halvimatest näidetest. Kui teha linnas päevläbi filmi ainult vales kohas üle tee minevatest inimestest, siis saaks kokku monteerida sellise filmi kus jääks mulje, et kõik inimesed just nii teevadki:)

Lihatööstused on vetameti poolt ülitugeva kontrolli all ning siin mingite pettustega tegeleda ei saa.

Mina isiklikult olen mahe veisekasvataja juba 8 aastat ning eelistan kah mahetooteid, aga samas lemmikvorstina ostan rakvere viilutatud lastevorsti milles on kanalihamassil suur osakaal - samas see mulle maitseb - ja pole ka mahe.
Kui liha tuleb välismaalt, siis on samuti kaasas looma saatedokumendid mille kontrollimisel on võimalik jõuda loomakasvatajani. Tegelikult kui vetkontoll võtab poest riiulist vorsti ning sealt pealt partiinumbri, siis jõuab ta loomaksavatajani välja. Igal üksikul juhul. Ja see kontroll toimib. Loomakasvataja puhul on aga juba olemas tema põllu ja karjaraamatud ja veterinaarpäevikud ning sealt saab teada kõik mis konkreetse loomaga on tehtud või juhtunud ning mida kasutatud söödaks ja ravimiteks jne.
Minu kommentaar: Ma küsisin, mis see veretustamine tähendab: Veretustamine on vere välja laskmine. Loom algselt uimastatakse (et ta valu ei tunneks) ning seejärel lastakse veri välja ning peale seda nahk maha ja sisikond välja jne...)) tehniline jutt.
(Tegu mahetööstusega)

Tere,

Tänan päringu eest. Enamik küsimusi on küll suunatud loomakasvatajatele ja kuna meie ettevõttel sea-ja veisefarme ega kanalaid ei ole, siis nendele küsimustele peaksite vastust küsima loomakasvatajate käest. 

Lihatööstuses enam loomadele midagi ei anta. Kas kasvatamise ajal farmides antakse, ei tea. Ilmselt kui loom jääb haigeks, eks siis peab ka teda ravima.

Liha tuuakse sisse küll aga kui palju ja kuskohast, saab teada kas Statistikaameti või siis Põllumajandusministeeriumi kodulehelt.

Meie ettevõte müüb küll tavalist jahutatud liha. 

Kondijahu ei kasutata. Kondijahu kasutamine lihatoodetes on välistatud ja seda ei või kasutada isegi loomasöödaks. Minu kommentaar: saa siis aru, üks ütleb, et kondijahu ei tohi isegi loomadele anda, teine ütleb jälle, et tohib. Lahedad seadused:D

Ja need paar viimast küsimust on jälle loomapidajatele.

Tere.
Meie tegeleme ainult valmistoitude tootmisega.
Võin vastata et toiduks valmistatav tooraine sealiha, kanaliha
isegi  kalad kasvatakse kitsastes tingimustes kus liikumisvabadus praktiliselt 0 .
head toitu saada on võimatu suurtarbijalt isegi väike tootmises kasutatakse kasvuhormoone mis stimuleerivad elusolendi kiiret kasvu .
Isegi piima tootmisel pannakse peale lüpsi säilitusained sisse .
Kõige kahjulikud toitained on või margariinides ( Rama j.n.e)
Sellest teemast  võiks palju rääkida mõni teine kord
Lugupidamisega,

Tere, Mariin Manglus!

Edastan Teile kvaliteediosakonna vastuse.

Vastan Teie poolt saadetud küsimustele:

Kui tihti üldse loomadele antibiootikume, steroide ja hormoone manustatakse?
Antibiootikume antakse loomadele vastavalt vajadusele – kui loomad on haigestunud ja vajavad antibiootikumide  ravi. Neid antakse nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatoritena ja steroidide, hormoonide kasutamine on EL-s keelatud ja seda ei tehta.
Kui palju tuuakse liha teistest riikidest ja mis piirkonnast?
Sealihast 95 % on Eestimaise päritoluga, veiseliha paraku kogu aastaks ei jätku ja seda ostame sisse jahutatuna lähiriikidest või külmutatuna Euroopast. Sisseostetav toore on pärit Euroopast.
Mis toodetes kasutatakse kondijahu?
Lihakondijahu  on loomsete jäätmete kõrgel temperatuuri ja rõhul  ümbertöötlemisel, tehnilise rasva eraldamisel ja peenestamise järgselt tekkiv toode. Lihakondijahu toodetes ei kasutata. Lihakondijahu kasutatakse mullaparandusainena või karusloomade söödana.
Millega loomi toidetakse, kas lehmi toidetakse teraviljaga või heinaga?
Sigu  söödetakse täisväärtusliku jõusöödaga, mis tagab nende heaolu (nad on terved, ei kannata erinevate ainete puuduse käes) ja kiire juurdekasvuga.
Veisekasvatuses kasutatakse veiste söötmiseks silo ja heina, suveperioodil haljasmassi. Söödaratsioonile lisatakse vajalikke mineraale. Veiste nuumamisel antakse lisaks jõusööta. Minu kommentaar: mind huvitab, mis asi see jõusööt on ja millest ta koosneb?
Kas kanad elavad tõesti A4 suurusel lehel, kus nad toidetakse nii raskeks, et nad ei jõua liikudagi?
Broilerikasvatused tuuakse tibud farmi, kus neil on piisavalt ruumi ringi liikumiseks, võimalus süüa ja juua. Broilerid kasvavad  keskmiselt 40 päeva samades tingimustes ja nende mõõtmed suurenevad, seega ruumi jääb ka vähemaks. Broilerikasvatuse käigus juhindutakse Euroopa Liidu määrustest ja jälgitakse loomade heaolu nõuete täitmist.

.........on tunnustatud ettevõtte. Töötame vastavalt Eesti ja Euroopa Liidu seadusandlusele. Lisaks on meile omistatud juhtimsisüsteemi ISO 22000 toiduohutuse suunisega sertifikaat. Soovitame Teil tutvuda Veterianaar ja Toiduameti koduleheküljega. Kõik vastav info ja viited seadustele on seal olemas. http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=699

Tere!

Ma ei oska öelda, kuidas on lood üldiselt Eestis. Meie ostame elusloomi kokku põhiliselt lääne-, rapla- ja pärnumaalt. Seega ise neid ei toida ja ei saa 100% öelda, et sööks kas ühte või teist aga enamus loomi siiski on heina toidul.
Seda ei ole mina veel kuulnud, et keegi kastuaks Eestis steroide või muud kasvu kiirendavat hormooni. Kõik ikka kasvavad loomulikul viisil.

Meie ei süsti lihasse ei säilitusaineid ega mingeid värvaineid. Kõik on värskelt ilma gaasideta vaakumpakendisse pandud.
Kondijahu peaks olema rohkem vorstitööstuse teema, meie vorste ei tooda, selle kohta ei oska kommenteerida midagi. Minu kommentaar: kuid siin tuleb ju välja, et vorstides kasutatakse kondijahu.

Samuti ei oska ma midagi öelda kanade kohta. Nendega me ei tegele.

Tervitades,

  Telefonitsi rääkidas sain teada järgmist:

• Liha tuuakse erinevatest Euroopa riikidest sisse, Eestis kohalikku lihatootmist eriti ei toetata, seadused on keerulised jne.
• Ma ei teadnud, et sinki tehakse looma lihastest, 1 lihas=1 sink
• Veiselihas ei ole lubatud kasutada- saba, selgroogu, jämesoolt. Lubatud on kasutada: magu, põit, soolikaid jnejne
• Kondijahu ei ole lubatud Euroopa Liidus kasutada, ainult loomasöödana on lubatud, kuna tegu on looma toiduga, mitte inimesele mõeldud toiduga.
• Et lihamassi saada, kasutatakse hakklihamasinat, seejärel toimub tsentrifuugimine, kus pehme kude läheb müügiks, ning ülejäänud mass loomasöödaks. Pärast seda tehakse pehme lihamassiga katse, et näha, kas kaltsiumi on alla 1%. Üle ühe protsendi kasutada ei lubatud.
• Meil on vaja liha süüa, et täisväärtuslikult toituda, taimedest ei saa me vajalikke toitaineid kätte.
• Kui liha ei söö, siis ei pruugi järglasi saada.
• Eestlased on lihasööja rahvas, millest suurima osa moodustab sealiha, siis veise, kana ning kõige väiksema osa moodustab tootmisest lambaliha.

AGA: Mind pani väga mõtlema üks firma, kes vastas, et ka meil kasutatakse piimas säilitusaineid ning lihastööstuses kasvuhormoone. 
Ja kui suur osa lihast, mis Eestisse jõuab tuleb välismaalt, siis kes kontrollib seda, mis kõik eelneb sellele, kui loom viimaks lihatükkidena meie poelettidele jõuab.

Eks igaüks teist otsutab ise, keda või mida ta usub:)

Eile vaatasin ETV2 pealt dokumentaalfilmi, nimega Abajas - mere verine saladus (The Cove, Inglise 2009).
Louie Psihoyose dokumentaalfilm räägib delfiinide tapatalgutest. Jaapanis Taijis asub kurikuulus abajas, kuhu igal aastal aetakse kokku tuhandeid delfiine. Need, kes ei sobi maailma mereparkidesse, tapetakse julmalt. Kogu kaldaäär, kus delfiine tapeti oli verest punane. Film puudutab kõiki delfiinipüügiga seotud probleeme. Näiteks ei lubata delfiinide püüki ja tapmist filmida, kuigi see toimub looduskaitsealal. Delfiinide liha sisaldab palju elavhõbedat, kuid sellega toidetakse koolilapsi. Jaapanlased ei taha delfiiniliha süüa, sellepärast müüakse seda valenime all.

Filmi keskmes on Ric O'Barry, endine delfiinitreener, kes treenis ka viit populaarses seriaalis "Flipper" osalenud delfiini. Pärast ühe delfiini surma muutis ta meelt ja on nüüd pühendunud võitlusele delfiinide heaolu eest.

Alates Sundance'i festivalist, kus "Abajat" 2009. aastal esimest korda näidati, on film võitnud mitmeid preemiaid, sealhulgas dokumentaalfilmi Oscari 2010. aastal.

Selliste ogadega murtakse delfiinide selgroog. Aga nad ei sure silmapilkselt, sest kõik löögid ei lähe täkkesse (tapatalgutel osalejad ise ütlevad, et loom sureb silmapilkselt). Kuid kuuldes valudes delfiinide karjeid, ausalt... ma mõtlesin, kuidas saavad inimesed nii julmad olla).

Praegu jookseb kinodes  "Samsara" , mis tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud SAMSARA autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.

Ilma kaadritaguste seletavate kommentaarideta linateos haarab publiku kaasa ainuüksi oma lummava pildikeele ja muusikaga, mis sulanduvad ühtseks meeliülendavaks tervikuks ning toovad vaatajateni mosaiikse läbilõike meid ümbritseva maailma hingamisest ja kulgemisest.

See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga SAMSARA pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber.

SAMSARA autoriteks on filmimaailma vaimseks pärliks peetava dokumentaaliga BARAKA (1992) tuntust kogunud režissöör Ron Fricke ja produtsent Mark Magidson.

Ka selles filmis näidatakse  mõningaid loomatööstuse ja üldse suurtööstuste kohta mõtlemapanevaid kaadreid.

Emis toitmas oma põrsakesi. Emisel puudub liikumisruum, püstitõusmise võimalus. Jube!

                                              Massiline liha tükeldamine

                       Kanad, kes ogadega masinaga tõmmatakse tapmisalustele.

                                                 Ja see kõik toimub PÄRISELT!

M.