Tegin väikese küsitluse erinevate Eesti lihastööstuste kohta. Saatsin küsimused vähemalt kümnele eri firmale, vastused tulid 5 firmalt ning ühega vestlesin telefonitsi. Kuna meedias ja ajakirjanduses räägitakse ja räägitakse ja räägitakse, et on nii ja on naa, siis mina otsustasin ise suurematele ja väiksematele lihatööstustele kirjutada ja välja uurida, kuidas firmad allantud küsimustele vastavad:
Kirjutasin neile sellise kirja:
Tere,
Olen Mariin Manglus ning mul on Teile mõned küsimused, mis on seotud liha
tootmisega.
Ajajakirjandusest ning meediast on läbi käinud teemad, et loomadele antakse lihatöötsuses antibootikume, hormoone ning steroide, lisaks kasuatatakse nitraate ja nitriteid. Kuidas meil Eestis olukord on?
Kui palju tuuakse liha teistest riikidest ja mis piirkonnast?
Mis toodetes kasutatakse looma kondijahu, kas üldse kasuatatakse?
Millega loomi toidetakse? ( kanad, lehmad, sead )
Kas
kanad elavad tõesti A4 suurusel pinnal, kus nad toidetakse nii raskeks,
et nad ei jõua liikudagi?
Loodan, et Teil on aega vastata. Oleksin tänulik.
Tervitades,
Mariin Manglus
Vastused erinevatelt lihatootjatelt: Infona lihatööstustest:
Tere,
Teie küsimused on üsna huvitavad ja vastan nendele meeleldi.
Lihatööstuses
kindlasti ei kasutata steroide ega antibiootikume, sest lihatööstuses
loom uimastatakse, veretustakse ja peale muid toiminguid lihakeha
jahutatakse ning saadetakse edasi kas lõikusesse või rümbana välja.
Mahe ja tavatootmisel on vahe loomakasvatuses. Kuidas neid kasvatatakse
ning millega söödetakse. Maheloomad tohivad süüa vaid mahetoitu - ehk
siis - mahedalt kasvatatud heina, vilja jne.
Lihatööstuses on mahe ja tavaloomad eraldi ladustatud ja ka
tapaprotseduurid ja rümbalaod on kasutuses nii, et neid partiisid on
selgelt võimalik teineteisest eraldada. Ka markeeringud on erinevad.
Samas ega mittemahedalt kasvatatud loomadel pole kah mitte midagi viga.
Liha nagu liha ikka. Eestisse tuuakse loomi sisse paljudest riikidest -
need andmed on kindlasti kusagil avalikul kättesaadavad. Tuuakse nii
Austraaliast, Brasiiliast, Uus meremaalt , samuti ka Lätist, Leedust ja
Poolast. Minu kommentaar: kui rääkisin telefonitsi ühe teise firmaga, siis öeldi, et Eestisse tuuakse ainult EL riikidest loomi sisse. Kuidas siis saab Austraaliast ja Uus Meremaalt neid tuua. Võib ju olla, et erinevatel firmadel on see erinev. Kõik see liha on väga hea ,kui teda on reeglitekohaselt
töödeldud ja säilitatud.
Mis puudutab nitriteid, siis
nitrit on olemas toiduainetetööstuses kasutatava soola koostises.
Nitritsool - seal on nitriti sisaaldus nii väike, et see ei kujuta
tervisele mingit ohtu - juhul kui ei söö muidugi nitritsoola sisaldavat
vorsti tonnide viisi ja aastate kaupa. Aga iga asjaga liialdamine on
kahjulik.
Nitriti kasutamine annab lihatoodetele punaka värvi ning
parema säilivuse. Kui teha vorsti ilma nitritsoolata, siis on vorst sama
värvi (hallikas) nagu keedetud liha. Selliseid vorste ja viinereid on
katsetatud, aga see ei ole rahva poolt vastu võetud.
Lehmi toidetakse heinaga, viljaga, siloga jne. Mineraalid,
sool ja kõik muu loomale vajalik. Kusjuures mahetootmises kasutatakse
mahemineraale ja tavatootmises võib kasutada mittemahedat.
Kondijahu
kohta leiab info internetist - meie seda kindlasti ei kasuta...........ei kasuta mitte mingeid aineid, sest me ainult lõikame liha
ja liha läheb meilt välja kas jahutatuna või külmutatuna. Vorstide ja
sinkidega meie ei tegele.
Kanade kohta on infot igasugust. Üldised loomakasvatusnõuded
ütlevad jah, et intensiivkasvatuses on kanadele vajalik pind a4
(minuteada oli see mitme kana peale). Samas on arusaadav, et
munatootmisele orienteeritud linnukasvatuses ei saa kanu pidada
vabapidamisel kusagil karjamaal - ikka puurides teatud arv korraga.
Mahekanad on aga vabapidamisel - mis ei tähenda, et nad jooksevad mööda
hoovi ringi (kuigi ka nii peetakse - mina isiklikult pean:)).
Palju on siiski sellist ajakirjanduslikku müra. Ja kui
vaadata neid loomakaitse poolt tehtud filme, siis need on kindlasti
kokku monteeritud vaid halvimatest näidetest. Kui teha linnas päevläbi
filmi ainult vales kohas üle tee minevatest inimestest, siis saaks kokku
monteerida sellise filmi kus jääks mulje, et kõik inimesed just nii
teevadki:)
Lihatööstused on vetameti poolt ülitugeva kontrolli all ning siin mingite pettustega tegeleda ei saa.
Mina
isiklikult olen mahe veisekasvataja juba 8 aastat ning eelistan kah
mahetooteid, aga samas lemmikvorstina ostan rakvere viilutatud
lastevorsti milles on kanalihamassil suur osakaal - samas see mulle
maitseb - ja pole ka mahe.Kui liha tuleb välismaalt, siis on samuti kaasas looma saatedokumendid mille kontrollimisel on võimalik jõuda loomakasvatajani. Tegelikult kui vetkontoll võtab poest riiulist vorsti ning sealt pealt partiinumbri, siis jõuab ta loomaksavatajani välja. Igal üksikul juhul. Ja see kontroll toimib. Loomakasvataja puhul on aga juba olemas tema põllu ja karjaraamatud ja veterinaarpäevikud ning sealt saab teada kõik mis konkreetse loomaga on tehtud või juhtunud ning mida kasutatud söödaks ja ravimiteks jne.
Minu kommentaar: Ma küsisin, mis see veretustamine tähendab: Veretustamine on vere välja laskmine. Loom algselt uimastatakse (et ta valu ei tunneks) ning seejärel lastakse veri välja ning peale seda nahk maha ja sisikond välja jne...)) tehniline jutt.
(Tegu mahetööstusega)
Tere,
Tänan päringu eest. Enamik küsimusi
on küll suunatud loomakasvatajatele ja kuna meie ettevõttel sea-ja
veisefarme ega kanalaid ei ole, siis nendele küsimustele peaksite
vastust küsima loomakasvatajate käest.
Lihatööstuses enam loomadele midagi
ei anta. Kas kasvatamise ajal farmides antakse, ei tea. Ilmselt kui
loom jääb haigeks, eks siis peab ka teda ravima.
Liha tuuakse sisse küll aga kui palju
ja kuskohast, saab teada kas Statistikaameti või siis
Põllumajandusministeeriumi kodulehelt.
Meie ettevõte müüb küll tavalist
jahutatud liha.
Kondijahu ei kasutata. Kondijahu
kasutamine lihatoodetes on välistatud ja seda ei või kasutada isegi
loomasöödaks. Minu kommentaar: saa siis aru, üks ütleb, et kondijahu ei tohi isegi loomadele anda, teine ütleb jälle, et tohib. Lahedad seadused:D
Ja need paar viimast küsimust on jälle
loomapidajatele.
Meie tegeleme ainult valmistoitude tootmisega.
Võin vastata et toiduks valmistatav tooraine sealiha, kanaliha
isegi kalad kasvatakse kitsastes tingimustes kus liikumisvabadus praktiliselt 0 .
head toitu saada on võimatu suurtarbijalt isegi väike tootmises kasutatakse kasvuhormoone mis stimuleerivad elusolendi kiiret kasvu .
Isegi piima tootmisel pannakse peale lüpsi säilitusained sisse .
Kõige kahjulikud toitained on või margariinides ( Rama j.n.e)
Sellest teemast võiks palju rääkida mõni teine kord
Lugupidamisega,
Tere, Mariin Manglus!
Edastan Teile kvaliteediosakonna vastuse.
Vastan Teie poolt saadetud küsimustele:
Kui tihti üldse loomadele antibiootikume, steroide ja hormoone manustatakse?
Antibiootikume antakse loomadele vastavalt vajadusele – kui loomad on haigestunud ja vajavad antibiootikumide ravi. Neid antakse nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatoritena ja steroidide, hormoonide kasutamine on EL-s keelatud ja seda ei tehta.
Kui palju tuuakse liha teistest riikidest ja mis piirkonnast?
Sealihast 95 % on Eestimaise päritoluga, veiseliha paraku kogu aastaks ei jätku ja seda ostame sisse jahutatuna lähiriikidest või külmutatuna Euroopast. Sisseostetav toore on pärit Euroopast.
Mis toodetes kasutatakse kondijahu?
Lihakondijahu on loomsete jäätmete kõrgel temperatuuri ja rõhul ümbertöötlemisel, tehnilise rasva eraldamisel ja peenestamise järgselt tekkiv toode. Lihakondijahu toodetes ei kasutata. Lihakondijahu kasutatakse mullaparandusainena või karusloomade söödana.
Millega loomi toidetakse, kas lehmi toidetakse teraviljaga või heinaga?
Sigu söödetakse täisväärtusliku jõusöödaga, mis tagab nende heaolu (nad on terved, ei kannata erinevate ainete puuduse käes) ja kiire juurdekasvuga.
Veisekasvatuses kasutatakse veiste söötmiseks silo ja heina, suveperioodil haljasmassi. Söödaratsioonile lisatakse vajalikke mineraale. Veiste nuumamisel antakse lisaks jõusööta. Minu kommentaar: mind huvitab, mis asi see jõusööt on ja millest ta koosneb?
Kas kanad elavad tõesti A4 suurusel lehel, kus nad toidetakse nii raskeks, et nad ei jõua liikudagi?
Broilerikasvatused tuuakse tibud farmi, kus neil on piisavalt ruumi ringi liikumiseks, võimalus süüa ja juua. Broilerid kasvavad keskmiselt 40 päeva samades tingimustes ja nende mõõtmed suurenevad, seega ruumi jääb ka vähemaks. Broilerikasvatuse käigus juhindutakse Euroopa Liidu määrustest ja jälgitakse loomade heaolu nõuete täitmist.
Antibiootikume antakse loomadele vastavalt vajadusele – kui loomad on haigestunud ja vajavad antibiootikumide ravi. Neid antakse nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Antibiootikumide kasutamine kasvustimulaatoritena ja steroidide, hormoonide kasutamine on EL-s keelatud ja seda ei tehta.
Kui palju tuuakse liha teistest riikidest ja mis piirkonnast?
Sealihast 95 % on Eestimaise päritoluga, veiseliha paraku kogu aastaks ei jätku ja seda ostame sisse jahutatuna lähiriikidest või külmutatuna Euroopast. Sisseostetav toore on pärit Euroopast.
Mis toodetes kasutatakse kondijahu?
Lihakondijahu on loomsete jäätmete kõrgel temperatuuri ja rõhul ümbertöötlemisel, tehnilise rasva eraldamisel ja peenestamise järgselt tekkiv toode. Lihakondijahu toodetes ei kasutata. Lihakondijahu kasutatakse mullaparandusainena või karusloomade söödana.
Millega loomi toidetakse, kas lehmi toidetakse teraviljaga või heinaga?
Sigu söödetakse täisväärtusliku jõusöödaga, mis tagab nende heaolu (nad on terved, ei kannata erinevate ainete puuduse käes) ja kiire juurdekasvuga.
Veisekasvatuses kasutatakse veiste söötmiseks silo ja heina, suveperioodil haljasmassi. Söödaratsioonile lisatakse vajalikke mineraale. Veiste nuumamisel antakse lisaks jõusööta. Minu kommentaar: mind huvitab, mis asi see jõusööt on ja millest ta koosneb?
Kas kanad elavad tõesti A4 suurusel lehel, kus nad toidetakse nii raskeks, et nad ei jõua liikudagi?
Broilerikasvatused tuuakse tibud farmi, kus neil on piisavalt ruumi ringi liikumiseks, võimalus süüa ja juua. Broilerid kasvavad keskmiselt 40 päeva samades tingimustes ja nende mõõtmed suurenevad, seega ruumi jääb ka vähemaks. Broilerikasvatuse käigus juhindutakse Euroopa Liidu määrustest ja jälgitakse loomade heaolu nõuete täitmist.
.........on tunnustatud ettevõtte. Töötame vastavalt Eesti ja Euroopa
Liidu seadusandlusele. Lisaks on meile omistatud juhtimsisüsteemi ISO
22000 toiduohutuse suunisega sertifikaat. Soovitame Teil tutvuda
Veterianaar ja Toiduameti koduleheküljega. Kõik vastav
info ja viited seadustele on seal olemas.
http://www.vet.agri.ee/?op= body&id=699
Tere!
Ma ei oska öelda, kuidas on lood üldiselt Eestis. Meie ostame elusloomi kokku põhiliselt lääne-, rapla- ja pärnumaalt. Seega ise neid ei toida ja ei saa 100% öelda, et sööks kas ühte või teist aga enamus loomi siiski on heina toidul.
Seda ei ole mina veel kuulnud, et keegi kastuaks Eestis steroide või muud kasvu kiirendavat hormooni. Kõik ikka kasvavad loomulikul viisil.
Meie ei süsti lihasse ei säilitusaineid ega mingeid värvaineid. Kõik on värskelt ilma gaasideta vaakumpakendisse pandud.
Kondijahu peaks olema rohkem vorstitööstuse teema, meie vorste ei tooda, selle kohta ei oska kommenteerida midagi. Minu kommentaar: kuid siin tuleb ju välja, et vorstides kasutatakse kondijahu.
Samuti ei oska ma midagi öelda kanade kohta. Nendega me ei tegele.
Tervitades,
Telefonitsi rääkidas sain teada järgmist:
- Liha tuuakse erinevatest Euroopa riikidest sisse, Eestis kohalikku lihatootmist eriti ei toetata, seadused on keerulised jne.
- Ma ei teadnud, et sinki tehakse looma lihastest, 1 lihas=1 sink
- Veiselihas ei ole lubatud kasutada- saba, selgroogu, jämesoolt. Lubatud on kasutada: magu, põit, soolikaid jnejne
- Kondijahu ei ole lubatud Euroopa Liidus kasutada, ainult loomasöödana on lubatud, kuna tegu on looma toiduga, mitte inimesele mõeldud toiduga.
- Et lihamassi saada, kasutatakse hakklihamasinat, seejärel toimub tsentrifuugimine, kus pehme kude läheb müügiks, ning ülejäänud mass loomasöödaks. Pärast seda tehakse pehme lihamassiga katse, et näha, kas kaltsiumi on alla 1%. Üle ühe protsendi kasutada ei lubatud.
- Meil on vaja liha süüa, et täisväärtuslikult toituda, taimedest ei saa me vajalikke toitaineid kätte.
- Kui liha ei söö, siis ei pruugi järglasi saada.
- Eestlased on lihasööja rahvas, millest suurima osa moodustab sealiha, siis veise, kana ning kõige väiksema osa moodustab tootmisest lambaliha.
AGA: Mind pani väga mõtlema üks firma, kes vastas, et ka meil kasutatakse piimas säilitusaineid ning lihastööstuses kasvuhormoone.
Ja kui suur osa lihast, mis Eestisse jõuab tuleb välismaalt, siis kes kontrollib seda, mis kõik eelneb sellele, kui loom viimaks lihatükkidena meie poelettidele jõuab.
Eks igaüks teist otsutab ise, keda või mida ta usub:)
Eile vaatasin ETV2 pealt dokumentaalfilmi, nimega Abajas - mere verine saladus (The Cove, Inglise 2009).
Louie Psihoyose dokumentaalfilm räägib delfiinide tapatalgutest. Jaapanis Taijis asub kurikuulus abajas, kuhu igal aastal aetakse kokku tuhandeid delfiine. Need, kes ei sobi maailma mereparkidesse, tapetakse julmalt. Kogu kaldaäär, kus delfiine tapeti oli verest punane. Film puudutab kõiki delfiinipüügiga seotud probleeme. Näiteks ei lubata delfiinide püüki ja tapmist filmida, kuigi see toimub looduskaitsealal. Delfiinide liha sisaldab palju elavhõbedat, kuid sellega toidetakse koolilapsi. Jaapanlased ei taha delfiiniliha süüa, sellepärast müüakse seda valenime all.
Filmi keskmes on Ric O'Barry, endine delfiinitreener, kes treenis ka viit populaarses seriaalis "Flipper" osalenud delfiini. Pärast ühe delfiini surma muutis ta meelt ja on nüüd pühendunud võitlusele delfiinide heaolu eest.
Alates Sundance'i festivalist, kus "Abajat" 2009. aastal esimest korda näidati, on film võitnud mitmeid preemiaid, sealhulgas dokumentaalfilmi Oscari 2010. aastal.
Selliste ogadega murtakse delfiinide selgroog. Aga nad ei sure silmapilkselt, sest kõik löögid ei lähe täkkesse (tapatalgutel osalejad ise ütlevad, et loom sureb silmapilkselt). Kuid kuuldes valudes delfiinide karjeid, ausalt... ma mõtlesin, kuidas saavad inimesed nii julmad olla).
Praegu jookseb kinodes "Samsara" , mis tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud SAMSARA autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.
Ilma kaadritaguste seletavate kommentaarideta linateos haarab publiku kaasa ainuüksi oma lummava pildikeele ja muusikaga, mis sulanduvad ühtseks meeliülendavaks tervikuks ning toovad vaatajateni mosaiikse läbilõike meid ümbritseva maailma hingamisest ja kulgemisest.
See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga SAMSARA pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber.
SAMSARA autoriteks on filmimaailma vaimseks pärliks peetava dokumentaaliga BARAKA (1992) tuntust kogunud režissöör Ron Fricke ja produtsent Mark Magidson.
Ka selles filmis näidatakse mõningaid loomatööstuse ja üldse suurtööstuste kohta mõtlemapanevaid kaadreid.
Emis toitmas oma põrsakesi. Emisel puudub liikumisruum, püstitõusmise võimalus. Jube!
Massiline liha tükeldamine
M.
Ja kui suur osa lihast, mis Eestisse jõuab tuleb välismaalt, siis kes kontrollib seda, mis kõik eelneb sellele, kui loom viimaks lihatükkidena meie poelettidele jõuab.
Eks igaüks teist otsutab ise, keda või mida ta usub:)
Eile vaatasin ETV2 pealt dokumentaalfilmi, nimega Abajas - mere verine saladus (The Cove, Inglise 2009).
Louie Psihoyose dokumentaalfilm räägib delfiinide tapatalgutest. Jaapanis Taijis asub kurikuulus abajas, kuhu igal aastal aetakse kokku tuhandeid delfiine. Need, kes ei sobi maailma mereparkidesse, tapetakse julmalt. Kogu kaldaäär, kus delfiine tapeti oli verest punane. Film puudutab kõiki delfiinipüügiga seotud probleeme. Näiteks ei lubata delfiinide püüki ja tapmist filmida, kuigi see toimub looduskaitsealal. Delfiinide liha sisaldab palju elavhõbedat, kuid sellega toidetakse koolilapsi. Jaapanlased ei taha delfiiniliha süüa, sellepärast müüakse seda valenime all.
Filmi keskmes on Ric O'Barry, endine delfiinitreener, kes treenis ka viit populaarses seriaalis "Flipper" osalenud delfiini. Pärast ühe delfiini surma muutis ta meelt ja on nüüd pühendunud võitlusele delfiinide heaolu eest.
Alates Sundance'i festivalist, kus "Abajat" 2009. aastal esimest korda näidati, on film võitnud mitmeid preemiaid, sealhulgas dokumentaalfilmi Oscari 2010. aastal.
Selliste ogadega murtakse delfiinide selgroog. Aga nad ei sure silmapilkselt, sest kõik löögid ei lähe täkkesse (tapatalgutel osalejad ise ütlevad, et loom sureb silmapilkselt). Kuid kuuldes valudes delfiinide karjeid, ausalt... ma mõtlesin, kuidas saavad inimesed nii julmad olla).
Praegu jookseb kinodes "Samsara" , mis tähendab sanskriti keeles elu lõputut ringkäiku, taassündi. Samsara – see on igavikuline eluring, mis seob kõiki olendeid siin ilma peal. Selle tabamatu ühisosa leidmine nii inimkonna kui ka seda ümbritseva looduskeskkonna vahel ongi kannustanud SAMSARA autoreid pühenduma aastatepikkusele rännakule mööda maailma, et püüda filmilindile seda kõige olulisemat - seda, mis on silmale nähtamatu.
Ilma kaadritaguste seletavate kommentaarideta linateos haarab publiku kaasa ainuüksi oma lummava pildikeele ja muusikaga, mis sulanduvad ühtseks meeliülendavaks tervikuks ning toovad vaatajateni mosaiikse läbilõike meid ümbritseva maailma hingamisest ja kulgemisest.
See ainulaadne linateos on üles võetud tänapäeval haruharva kasutatavale 70mm filmilindile, mis tagab tänu kõrgele resolutsioonile erilise pilditeravuse ja kontrastsuse ning manab ekraanile rikkaliku värvipaleti, iga kaader peentest nüanssidest pakatamas. Hunnitu operaatoritööga SAMSARA pakub erakordseid loodusvaateid ning viib meid suurlinnade närvilisest rabelusest mägede tipus asuvate templite pühalikku õndsusesse, laastatud katastroofipiirkondadesse ja trööstitutele tööstusmaastikele. Need on võimsad ja ülevad, kohati isegi hingematvad kaadrid, mis toovad meieni inimelu selle ilus ja valus ning tuletavad meelde kuivõrd aukartust äratav ja imetlusväärne on maailm me ümber.
SAMSARA autoriteks on filmimaailma vaimseks pärliks peetava dokumentaaliga BARAKA (1992) tuntust kogunud režissöör Ron Fricke ja produtsent Mark Magidson.
Ka selles filmis näidatakse mõningaid loomatööstuse ja üldse suurtööstuste kohta mõtlemapanevaid kaadreid.
Emis toitmas oma põrsakesi. Emisel puudub liikumisruum, püstitõusmise võimalus. Jube!
Massiline liha tükeldamine
Kanad, kes ogadega masinaga tõmmatakse tapmisalustele.
Ja see kõik toimub PÄRISELT!
M.
Loogiline, et liha tuuakse sisse ka väljastpoolt EL-i.
ReplyDeleteUus-Meremaalt tuleb väga kvaliteetne veiseliha ja tegemist ei pruugi olla mahetoodanguga, kuid seal kasvatataksegi veised ja lehmad ainult rohusöödal. Ehk loomad on aastaringi väljas.
Ma olen aru saanud, et ka enamus restorane kasutavad just Uus-Meremaa või Austraalia veiseliha, kuna see on oma kvaliteedilt parem kui Eesti oma.
Hei,
DeleteMulle ei olnud loogiline, et liha tuuakse ka nii kaugelt kui Austraalia ja Uus-Meremaa.
Ja ma usun, et paljud ei teadnud.
Võib-olla ei tuleks nii sinisilmselt lihatööstuste poole pöörduda. Adekvaatsema info saamiseks tuleks lähenemisnurka muuta.
ReplyDeleteVõib-olla olen juba jaganud Gary Yourofsky videot:)
http://www.youtube.com/watch?v=LQpAr2JILRA
Mind lihtsalt huvitas, mida nad vastasid.
ReplyDeleteSee ettekanne on läbi vaadatud nagu paljud- paljud teisedki.
Põnev oli ikka:)
Kallis Mariin,
ReplyDeleteKas lõpuks selgus, millest koosneb jõusööt? Tean kokana, et paljud TOITLUSTUSettevõtted (buffeed, koolisööklad, kohvikud, restoranid) tellivad Inglismaa päritolu sealiha (võibolla on probleem ka muudest riikidest sissetuleva lihaga). Maheliha praadimisel ei teki mingit lõhna, va meeldiv liha lõhn. Antud sealiha praadimisel, mis sisse tellitakse (tegemist just sea kaelakarbonaadiga ja tellitakse sisse ikka odavama hinna tõttu, külmutatud toode) tekib hapu ja jäle HAIS, mille sarnast lihtsalt ei oska kirjeldada. Küll aga ei ole seda haisu kunagi täheldanud Eesti päritolu lihal (mahe või mitte).. See liha teema võiks iseenesest veel edasi areneda. Aga aitäh huvitava lugemise eest! :)
Hei,
ReplyDeleteTead, ma ei uurinud seda jõusööda asja edasi. Kellel tekkis huvi siis saab ise hakata tasapisu asju uurima. Meil tuli Elisaga raamatu projekt vahele ja sinna see uurimine jäigi:) Kuigi eks mind praegu ka huvitab, millest jõusööt koosneb.
Edu!