Hei,

Banaanisaare.ee toimetaja Liisa-Indra saatis mulle katsetamiseks vegan juustulaadse toote Mahemarketist, et seda katsetada. Otsustasin valmistada seenepitsa koos paprika, sibula, tomatipasta ja maisiga, katteks ananassilõigud, basiilik,oregano ning juustud. Kuna vegan juustust tervele ahjuplaadile ei jagunud siis õele ning elukaaslasele tegin tavalise mozarella juustuga. Kui pitsa ahjust välja võtsin siis juustud olid ära sulanud, vegan juust oli tihkem ning kõvema koorikuga, mozarella juust pehme. Minule vegan juustu maitse meeldis, õde ning Raido sõid ainult mozarella juustuga pitsa poolt, seega ei õnnestunud nendelt kommentaare välja peilida. Minu arvates on vegan juust väga hea alternatiiv tavalistele juustudele. Kookosõli maitse, millest juust peamiselt koosneb, ei ole tugev, ma isegi ütleks, et ei tundnudki viimase maitset!

 Lisasin pitsalõigust pildi ka!

 

Head katsetamist!

Vanem intervjuu Sille Poolaga

Aasta oli siis 2011 kui selle intervjuu tegin :) Ma olin siis veel Austraalias ning ma ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast kes toortoiduga tegeleks, ega siis ei olnudki neid veel palju... nüüd muidugi rohkem. Teadsin ainult Sille Poolat, seega temale need küsimused saatsingi. Arvestage kindlasti sellega et 3 aastat on möödunud ja võibolla mõned vastused saaks tänasel päeval teisiti vastatud, aga huvitav lugemine ikka :)

Sille uus raamat "Toortoidu A ja O"

Alati on huvitav lugeda ja teada saada teiste inimeste kogemusi. Teiste inimeste lood on need mis inspireerivad ja mõjuvad kõige rohkem. Igav on ainult fakte lugeda. Mina isiklikult ei tunne kedagi eestlastest, kes tegeleks toortoitumisega ning mul pole kunagi õnnestunud teise eestlasega sellel teemal põhjalikumalt vestelda. Sellepärast otsustasingi kirjutada Sille Poolale, kes on üks www.paikesetoit.ee asutajatest.

Küsimused valisin vastavalt sellele, mis minu jaoks kõige rohkem selles vallas hetkel mõtlema paneb. Sille vastused olid minu jaoks väga huvitavad, kuid loomulikult tahaks ma nüüd veel rohkem teada ning iga vastuse veel põhjalikumalt lahti harutada :) Aga aitäh talle, et ta selle aja leidis.

1. Miks Te hakkasite toortoitujaks? Mis on Teile motivatsiooniks ja miks langetasite sellise otsuse?

Õppisin sel ajal Tervisekoolis toitumisnõustajaks, kui sattusin esimest korde Gabreil Cousensi, David Wolfe ja Victoria Boutenko raamatutele. Taimetoitlane olin juba olnud mitmeid aastaid ja eesti keeles köitsid mind Anastasia raamatud ning Norman Walker ja Arnold Ehret. Kõik nad kirjutasid sellest, kui palju inimene on kaotanud loodusest eemaldumisel. Oli vist otsene loomulik järg taimetoitlusele ka. Saada toidetud otse loodusest, oma aiast (olin hiljuti maale ka kolinud) tundus kuidagi väga õige. Toitumist õppides oligi kohe siis võimalus nö spetsialiseeruda ja õppida tundma just toortoitumist puudutavaid küsimusi. Toortoitlaseks hakkamise põhjuseid oligi mitu: 4 kuune laps - et tal hakkas tekkima kerge peakõõm siis nõustajana ma ei tahtnud lihtsalt rääkida: vaadake looduslik toitumine on toortoitumine, see aitab meie tervisel taastuda ja kehal uueneda, ma tahtsin ikka rääkida seda, mida ma mitte ainult ei loe vaid ka praktikas esindan.

2. Mis on olnud kõige raskem osa selles elustiilis Teie jaoks?

Esimesel 100% toortoidu kuudel (4-5kuud) ja pärast seda järjestikusel 100% toortoiduaastal, tundus olevat keeruline valmistada küpsetatud toitu teistele.  Üleminek ei olnud üldse raske, ju siis olin piisavalt küps. Kui abivahendid ka muretsetud ja sain kontakitd, kuskohast mõningaid kvaliteetseid toiduaineid tellida - tundus kõik väga vahva. Võibolla oli raske ka tavapärase inimkeskkonna ettevaatlik ja pigem eitav suhtumine sellisesse toitumisstiili. Oleks olnud tore seda oma lähedastega jagada.

3. Milliseid muutusi olete tundnud ning märganud oma kehas, vaimus ja elus tänu toortoitumisele?

On minu käest palju küsitud, kas ma hakkasin haiguse tõttu. Ei olnud haige, ei olnud juba kaua põdenud ka külmetushaigusi - need kadusid koos taimetoitlusega. Unevajadus vähenes. Mul oli kolm väikest last (2 suurt ka muidugi) - väikseim siis 4 kuune ja keegi lasteaias ei käinud. Rinnaga toitmine, teistega tegelemine - ja ma sain ilusti ööga välja magada. Varem mäletan olin imetamise ajal ikkagi väsinud, tahtsin päeval magada. Siis mõtlemise selgus ja kiirus kasvas, tundus väga lihtne haarata ja läbi töötada uut materjali, võtta üldse vastu uut.

4. Kuidas toimite seltskondlikel üritustel, kus pakitakse peamiselt küpsetatud toitu? Kas peate 100% toortoitumisest kinni?

Jah, mind enam ei kutsutagi külla:). Tegelikult on nii: üldiselt sätin mineku aja sinnakanti, kus ma olen juba söönud. Või ka võtan toortoitu kaasa - see on saanud sooja vastuvõtu osaliseks. 100% toortoidu aastal pidasin väga täpselt ja rangelt kinni. Nüüd olen 80% toortoiduline ja vabama suhtumisega. Aga kuna see 20% küpsetatud toidust peab olema ka kvaliteetne ja suhkru-liha-muna-piima-rafin. jahude vaba ega siis ka tavakülastuse puhul on väike valik. Kui laual on siis söön puuvilja, kui ei ole siis ei söögi. Miks peaks külas sööma?

5. Kas Teil on kunagi isu mõne küpsetatud toidu järele ning kuidas sellises situatsioonis toimite?

Minu suhtumine küpsetatud toitu on juba liig teaduslik:). Ma olen lugenud sellealast kirjandust ja psühholoogilisi aspekt - nii et kui ma näen kuskil küpsetatud toitu siis ma mõteln kohe, et ahaa, need on emotsionaalsed sidemed, mitte toit ise mis tundub kuidagi omane ja maitsev. Olen ka ära proovinud, kui 100% toortoidu aasta otsa sai - et võtan nüüd ja küpsetan midagi - peas keerlesid päris mitmed küpsetatud toidud. Aga tegin ja proovisin - absoluutne pettumus, ei olnudki nii maitsev. Praegu ma oskan teha juba nii spetsiifilisi toortoiduroogasid, et kui kuskil ka midagi isu tekitab siis jah, teen mõne pähklikreemi või segan tooršokolaadi kokku, või kuivatan midagi aga tõesti, nüüd 3. toortoiduaastal järjest vähem isusid tekib. Ka see on psühholoogia.

6. Mida soovitate Eestlastele toortoiduvalikus talvisel ajal? Kust hangite talvel vajaliku elusa toidu Eestis?

Ma tegin isegi selleteemalise kursuse: soojad ja soojendavad toortoidud. Vaatasin mitmed soovitused ja raamatud läbi nign tegin tubli konspekti - seda saab minu käest väikese tasu eest ka tellida. Vürtsid, maitsetaimed, soojendavad teed - soojendavad keha, aitavad seedida toitu. Maapirn on väga hea, Kuivatatud puuviljad ja kuuseokkad on samuti need, mis aitavad väga edukalt vitamiinide&mineraalide vajadust täita. Mul on emaga kahe aia saak. Ja ostan ka turult, kui puudu jääb. Põhitoit on praegu kõrvits - päikese käes kasvanud, kollast värvi - muskaatkõrvitsad on veel pehmemad ja magusamad - lihtsalt supertoit. Porgandit, maguskartulit veel juurikatest. Võilillejuur, hapukapsas ja kimchee - fermenteeritud aedvili. Seemne-aedvilja kuivatatud leib. Ja ma ostan veel lisaks lõuna pool kasvavaid pähkleid-datleid-viigimarju ja kakaouba.

7. Kas toortoitumine on Eestis kallis eluviis?

Alguses tundus sedamoodi küll. Blender, kuivati, riivid, tooršokolaad, igasugu superfoodid, mahepähklid, mahe kuivatatud puuviljad. Aga see on igapäevane investeering oma tervisesse, laste tervisesse. Ja peale esimest vaimustuse aastat - kus ma tellisin kõiki huvitavaid ja uusi toiduaineid kastide viisi, on järgnenud sellised rahulikumad ajad - olen proovinud, maitsnud, söönud- aga nüüd ei vaja ma üldse niipalju toitu. Ja söön rohkem sellist aed- ja puuvilja, oma kuuseokkaid ja ei tunne vajadust süüa iga päev mitu korda kallist jahvatatud superfoodi. Toortoit täidab rohkem ja toidab enam. Samuti on isegi ameeriklastel päris mitmeid tabeleid, kus nad näitavad, et mahetoit võib küll olla kallim aga kõik need toidulisndid, tabletid, apteekides ja arstikabinettides viibitud aeg maksab lõppkokkuvõtte rohkem. Kui sul on tervist, siis sul on ka aega, siis on sul ka jõudu ja energiat.

8. Soovitage mõnda head toortoidu-alast raamatut

Neid on täitsa palju häid: alguses sobib väga hästi Victoria Boutenko 12 steps to raw food, ka David Wolfe Sunfood Sucsess Diet System. Keda huvitab rohkem üksikasjalik ja põhjalikum ülevaade, siis MD Gabriel Cousens raamatud. Retseptiraamatutest on head Matt Amsdeni oma, Renee Underkoffler, ja minu enda e-raamatud ka, kuna seal on paljude erinevate autorite retsepte.

Vaata kodulehte siit: www.paikesetoit.ee
või loe blogi: paikesetoit.blogspot.com

Päikesetoidu e-raamatud - šokolaadiraamat ja päikesetoidu parimad palad: www.paikesetoit.ee/tooted

Minu intuitiivse söömise update

Hei kõigile kallitele! :)

Tuli tahtmine teha väike update minu söömise kohta. Mõned ehk teavad, et kannatasin varem söömishäire all ning vabansesin sellest tänu intuitiivsele söömisele. Mõtlesin täna kirjutada siia sellest natuke kuidas mul on vahepeal söömisega läinud :)

Aprillis käisin Itaalias reisimas 3 nädalat. See oli seljakoti reis ja tegime couchsurfingut, mis tähendab seda, et ööbisime iga paari päeva tagant erinevas peres ja erinevate inimeste juures. Teadagi sellisel reisil on päris raske süüa 100% seda just mida sa tahaksid. Aga juba ennem reisi tegin endaga kokkuleppe, et ei hakka sellepärast stressama. Liha ma ei söönud, küll aga tulid sisse piimatooted ja gluteen. Pea iga päev sõime pastat, vahel tomatikastmega, aga vahel ka koorekastmega ja muidugi juustu kõrvale (juustu ei olnud ma juba mitu aastat vist söönud). Samuti sõin saia ja rohkem rasvast kui tavaliselt. Lisaks jõin veini, mida ma eestis olles ei tee. Olin täiesti oma tavapärasest rutiinist väljas ja täiesti uute inimestega, seega harjusin ja kohandusin ka kuidagi selle olukorraga vastavalt. Esimestel päevadel oli kõht kinni ja ei olnud suurem asi olla, aga sain sellest üle ja pärast oli juba ok. Puuvilju ja värsket sain ka süüa, aga kui olla toortoidul siis on teadagi vaja suuremat hulka toitu, et kõht täis saada ning ei olnud endaga võimalus kaasa tassida suuri puuviljavarusi. Seega sõin nii palju värsket kui sain, aga ei hakanud sellepärast tühja kõhtu kannatama kui puuviljade söömine ei olnud võimalik. Tahtsin, et sellel reisil saaksin keskenduda reisimisele ja nautimisele, mitte toidu pärast muretsemisele.

Selle jutuga tahan öelda seda, et ma olen nii õnnelik ja uhke enda üle, et ma ei hakanud endale stressi tekitama sellepärast, et ei saanud süüa oma tavapäraseid sööke - ma isegi ei tahtnud, sest tuleb tunnistada, et Iaalia pasta on tõesti mailma parim :) See oli justkui katsumus mulle, et kas suudan tõesti süüa neid toite ilma sellepärast stressamata, süümepiinu tundmata, kartmata, et mul tuleb akne tagasi või lähen paksuks. See oli hea kogemus mulle ja vajalik.

Seda ma olen juba varem rääkisnud, et vahel inimesed lähevad liiga äärmusesse, liiga puhtaks ning see hakkab nende elu segama ja nad ei suuda end tunda vabalt kui nende toit ei ole ideaalne. Nad ei oska kohanduda võõra toiduga ja see võib viia enese piitsutamiseni.

Minu söömishäire seisukohalt oli väga oluline just see aeg, mil lubasin endal süüa absoluutselt kõike mida ma TAHTSIN (rõhutan sõna "tahtsin" kuna see ei tähenda et ma sööksin absoluutselt kõike, ma lihtsalt söön toitu mida ma tahan, aga ma ei söö näiteks liha, kummikomme jne) ja see lubamine, ilma tingimusteta, aitas mul üle saada toitumishäirest. Ja nüüd see Itaalias käimine aitas mul mõista taaskord, et tegelikult ei juhtu mitte midagi kui vahel peaksin ka sellist mulle tavapäratut toitu sööma. Mul ei tulnud aknet tagasi, ma ei võtnud grammigi juurde (olgugi et itaallased söövad tugeva õhtusöögi alles kl 11 õhtul/öösel!! :P) ja kohe kui sain eestis jälle oma tavapärase puuvilja ja 100% taimetoidu juurde tagasi läks seedimine tagasi normaalseks :)

Seal Itaalias olles ma sain oma kõik isud vist nii täis süüa ja kõik hirmud ja uskumused vabaks lasta, et kui ma eestisse tulin tagasi, siis alates sellest ajast ma olen söönud veel tervislikumalt. Mitte et ma peaks, aga ma lihtsalt tunnen et tahan. See kui lased endal süüa ja ei sea mingeid piiranguid, see vabastab kõik hirmud ja ülesöömised ja kontrolli vajaduse seoses toiduga. Sa mõistad, et ei pea enam mitte kunagi endale midagi keelama ja kõik on lubatud. Aga asja ilu on selles, et kui kõik on lubatud ja sa võid kõike süüa ilma tingimusteta, siis sa ei tahagi enam paljusid asju süüa mida sa olid eelnevalt võibolla kohutavalt tahtnud (kuna olid endale keelanud).

Ja ühte asja tahan veel rõhutada, et paljud arvavad, et intuitiivne söömine on ebatervislik söömine, et lubad endale kõike (sh palju ebatervislikku) ja sööd nii oma elu lõpuni. Ei ole nii. Intuitiivse söömise juurde käib ka teadlik söömine - ei ole midagi halba enda harimises toidu kohta, et sa teaksid, mis on see toit mida sa sööd, kas see on ka tegelikult su kehale vajalik või on tugevalt rafineeritud ja sünteetiline. Kas see paneb su pea valutama ja kõhu kinni? Kas see toetab su tervist või mitte ja selle teadmisega sa saad teha tervislikemaid valikuid - vabatahtlikult. Aga intuitiivse söömise pool sellest aitab sul ka kahe jalaga maa peale jääda ning võtta asja realistlikult, et midagi ei juhtu kui vahel tuleb sisse ka mõni nö tavapäratu toit ja me ei lasku äärmusesse ega hakka end süüdistama või piinama toidu pärast.

Veel üks nipp mida ma olen enda juures avastanud - et kuidas jääda truuks veganlusele (nagu ma juba ütlesin, et Itaalias olles tulid ka mõned piimatooted sisse). Mina hakkasin alguses veganiks/taimetoitlaseks oma tervise pärast - kuna mul oli akne, siis ma soovisin loobuda piimatoodetest, et oma näonahka korda saada. Näonaha sain korda ja kui vahel harva tuli mõni piimatoode sisse, siis ei juhtunud midagi hullu. Ja kuna midagi hullu ei juhunud mu tervisega, siis täielikult piimatoodetest ma ju ei olnud ikkagi loobunud, mingi 1x kuus kuskiltkaudu see mu toitu pääses.

Veganlusele aitab kindlaks jääda see, kui sa ei tee seda mitte ainult oma tervise pärast vaid pigem loomade pärast. Ja kui ma selle enda jaoks selgeks tegin, siis ma ei ole tahtnud mitte mingit piimatootega sööki või muud loomset. Minul aitab see, kui ma mõtlen loomadele ja siis on väga palju kergem teha tervislikemaid, puhatamaid ja loomasõbralikumaid valikuid. Kui kahtled, kas loomadel ikka on nii halb seal liha-, piima- munatööstuses siis palun vaata youtube'si videosid ja sa veendud selles.

Aitäh lugemast, tsau! :)
Elisa

Kommentaar Pealtnägija saatele ortoreksiast 30. aprill 2014

Kolmapäeval, 30. aprillil, oli Pealtnägijas saatelõik ortoreksiast. Seal rääkisin ka mina oma kogemusest.

Minu toitumishäire sai alguse juba ennem toortoiduga alustamist, siis kui olin veel nn tavatoidul (seda ka mainisin Piretile, aga kahjuks see saatesse ei läinud). Sai alguse sellest, et üritasin dieeditada - sellele järgnes ülesöömine ja oksendamine. Mingi aeg söömishäire kadus, siis kui mul oli elus kiire aeg ja toidule ei mõelnud. Toortoiduga alustasin suuresti selleks, et oma näonahk korda saada, sest mul oli akne. Sain näonaha korda, aga hakkasin kartma teatud toiduaineid, sest näis, et paljud asjad võivad näonahka hullemaks teha ja püüdsin toituda võimalikult puhtalt. Tervislik toit on ainult hea ja kasulik ning selles ei ole midagi halba, aga mina läksin üle piiri. Selles mõtes, et mul tekkisid isud mida ma proovisin eirata. Keelasin endale teatud toite, kuna kardsin, et see võib mu tervisele halvasti mõjuda ja mu näonahale. Olen ka USA ülikooli kaugõppes õppinud toortoitumist ning ise väga palju lugenud selle kohta ning see tekitas teatud vangla tunde - et tundus, et kõik toit on halb peale puuviljade ja aedviljade. Siis kui sõin mingit "keelatud" toitu, olid süümepiinad ning õgisin ja oksendasin - kui teaduslik maailm nimetab seda ortoreksiaks, siis las nimetab - ise ütlen, et see oli lihtsalt liigsest keelamisest ja piiramisest tulnud söömishäire - sest see tegi mind pigem ebatervislikuks kui tervislikuks ning pigem õnnetuks kui õnnelikuks.

Tasakaalu leidsin sellega, et nüüd ma ei keela endale midagi, Kui on isu siis söön seda mida tahan. Aga huvitav on see, et keha ikka tahab ka palju värsket, sest see paneb mind end hästi tundma - seega söön ikka veel palju toortoitu. Iga nädal ostan omale kastiga puuvilju ja külmkapp on täis erinevaid aedvilju ja rohelist, lisaks tatar, riis, kartul, sojatooted. Vahel ostan piimašokolaadi, vahel halvaad, vahel käin väljas söömas. Vahel meeldib mulle teha grillvõileibu, vahel gluteenivaba müslit süüa sojapiimaga. Armastan vegan toitu ja gluteenivabu asju - aga alati ei ole ka see reegliks. Näiteks nüüd hiljuti Itaalias reisides 3 nädalat pidin oma senisest toitumisrutiinist mõneks ajaks loobuma, sest sealsed inimesed söövad palju pastat, saia, pitsat ja muud sellist. See ei olnud kerge, sest olen harjunud suures osas puuvilju ja aedvilju sööma, aga see kui oleksin söönud liiga vähe või hakanud end keelama või loobunud teatud söökidest, siis oleksin sellega endale suurema stressi tekitanud, kui sellega et sõin neid asju mis parasjagu olid ja mis täitsid kõhtu ning ei muretsenud liialt toidu pärast. Samuti ei võtnud ma kaalus juurde, näonahk ei läinud halvemaks ning peale ühte päeva tagasi eestis oma tavatoidul on ka seedmine jälle kiire nagu peab :)

Pealtnägija saate tavis tehti minuga pikem intervjuu kui saates näha on. Mainisin ka seda, et vahet ei ole mis toitumisstiiliga tegu on - kas tavatoiduga, paleo- või Atkinsi omaga, jpt - toitumishäire võib tekkida ükskõik millisega neist. Asi ei ole toortoidus, asi on üldises keelamises ja piiramises. See, et kõik saatesse ei mahu, on mõistetav. Ka see, et Reikop seal paleo dieedist rääkis - arvata on, et sellepeale minu kommentaar paleo dieedi kohta välja lõigatakse. Ennem intervjuud Piretiga rääkides, mainisin talle korduvalt et ma ei taha et mulje jääks nagu asi oleks ainult toortoidus mis tekitab söömishäire ja ma ei taha et see nii välja kukuks. Piret ka saatelõigu lõpus tõi välja lause, mis seda kinnitas ( "Vaatamata läbielatule, peab Elisa endiselt toortoidust lugu. Ta andis välja spetsiaalselt toortoidu retseptidest koosneva kokaraamatu ning annab toortoitumisealaseid koolitusi. Mis aga põhiline, nüüd rõhutab ta oma läbielamistele viidates jõuliselt, et tervislik toitumine on oluline, ent ekstreemsustesse kaldumine võib viia libedale teele"), aga arvata on, et lõppu inimesed võibolla enam ei kuulanudki ja see jäi neile märkamatuks - mis teha.

Ütlesin ka Piretile juba esmakohtumisel, et toitumisnõustaja juttu ei oleks vaja, et saade pole ju sellest kelle toitumisstiil on parem, vaid lihtsalt toitumishäirest ja enda keelemisest, aga tema arvas, et keegi seal ikka peaks kommenteerima. Ja välja kukkuski nii, et saade sai pigem kui erinevaid toitumissuundi võrdlev ning neile hinnangut andev, kui saade ortoreksiast.

Eks see on meedia ning kunagi ei tea kuidas kõik välja kukub. Ja need kes kuulsid sealt saatest et toortoitumine justkui võrduks toitumishäirega, uskusid seda juba ennem. Vahet ei ole kuidas info on edastatud, niikuinii keegi saab sellest alati valesti aru. Niipalju kui on inimesi on erinevaid arvamusi.

Mina pean oluliseks tõde ja räägin omast kogemusest nii nagu see on, kui keegi seda ei mõista, siis ma ei saa sinna midagi parata. Need kes teavad, saavad hästi aru, need kes ei tea, ei peagi võibolla teadma ja need kes peavad teadma, saavad varem või hiljem teada :)

Toortoitumine on tervislik, veganlus on tervislik, enda ja oma keha eest hoolitsemine on hea ja kasulik. Pakendatud toite ei pea sööma. Lõhna-, maitse- ja muud lisaained meie toidus ei ole head. Paljud tänapäeva poetooted on ebatervislikuda ja kindlasti mitte vajalikud.

Ei pea olema 100% toortoitlane, et sellest kasu saada. Kui vahel tuleb sisse mõni piimatoode või muu loomne, ei pea juuksekarva lõhki ajama. Tervislik toit on hea, aga selle järgmine ei peaks meil tekitama stressi ega tunnet, et oleme endale ise loonud toiduvangla. Kui vahel ei ole meie menüü täiuslik, siis sellest pole midagi. Kuulake oma keha ja sööge täpselt nii nagu on hea just Teile ja Teie kehale, nii et te tunnete end hästi ja õnnelikuna.

Kuidas ma sain üle söömishäirest, buliimiast, ülesöömisest

Surfasin täna internetis ja otsisin infot mida leiduks buliimia ja teiste söömishäirete kohta eestikeelsetest veebisaitidest.

Kurvastusega nägin aga, et sellist meetodit nagu mina kasutasin oma buliimiast ja söömishäirest ning ülesöömisest üle saamiseks ei räägi mitte keegi. Kui ka räägitakse, on see jutt väga hägune ning ei pruugi paljudele kohale jõuda. Isegi inglisekeelsetest saitidelt on seda väga raske leida. 

Kuna paljudel kannatanutel on aga samad sümptomid nagu mul olid, siis arvan, et see kuidas mina üle sain, saaks ka aidata palju teisi.

Tõenäoliselt aitab see sind, kui tunned end ära alljärgnevates punktides:

• Oled kaloreid vähendanud - dieeditanud.
• Oled oma menüüst välja jätnud teatud toite, millest sa ei ole olnud valmis tegelikult loobuma.
• Jälgid mingit programmi, kellegi teise ettekirjutisi oma toidu osas, samas oma keha kuulamata.
• Soovid kaalust alla võtta, oma keha rasvaprotsenti vähendada või mõnel muul moel oma keha kiirelt muuta.
• Koged söögiisusid, mis on vastupandamatud.
• Koged söömahoogusid, ülesöömist, õgimist.
• Sul on buliimia (oksendamine, liigne trenn) või anoreksia (kalorite vähendamine, mitte söömine, pidev paastuda ja "puhastuda" tahtmine) sümptomid.
• Pidev söögi peale mõtlemine, toiduteemaliste artiklite, veebisaitide, raamatute lugemine - kogu su vaba aeg näib olevad sellega seotud.
• Pidev toidu ja söömise pärast muretsemine - palju sisaldab kaloreid, kas on piisavalt tervislik, "puhas".
• Pidev söömise planeerimine - mida süüa, kui palju, mis kell.
• Söömisest keeldumine, kui toit ei vasta 100% sinu nõuetele, olgugi et sul on tegelikult kõht tühi ja sind väga isutab selle toidu järele (siinkohal ma ei räägi toitudest, mille vastu inimestel on tugevad allergiad)
• Kui lubad endal süüa keelatud asju, siis tunned süümepiinu.
• Toimub nõiaring: toitude keelamine-piiramine, vastupandamatud isud, ülesöömine, süümepiinad, "homsest hakkan korralikuks" ja siis jälle toitude keelamine-piiramine, isud...jne
• ja veel teisi sarnaseid kompulsiivseid mõtteid ning käitumismustreid...

Mul ei ole antud teemal kõrgharidust, ma ei ole seda kuskil ülikoolis õppinud, mul ei ole sellealast kraadi. Küll aga on mul oma kogemus. Minul oli buliimia ning ka KÕIK need mõtted ja käitumismustrid mida ülalpool kirjeldasin. Aga nüüd mul ei ole enam buliimiat, ma ei söö üle, ei oksenda ning mulle ei ole neid sümptomeid mida ülalpool kirjeldasin. Sain oma toitumishäirest üle peaaegu päevapealt! See ei võtnud aega aastaid nagu tavaliselt söömishäire ravis juhtub (sagedasti ei paraneta üldse).

Olen läbi enese harimise ning sellealase uurimise leidnud lahenduse, mis töötas väga kiiresti ja efektiivselt minu jaoks. See, kas see töötab ka sinu jaoks, jääb sulle otsustada.

Aga kui ma täna lugesin neid soovitusi, mida tüüpiliselt antakse ning lugeda, et ...ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt....siis minu jaoks see ei ole küllalt hea tulemus, et tõestada et tavaline, traditsiooniline raviviis söömishäirete puhul töötab.

Seega loodan, et äkki see meetod, mid mina kasutasin viib paranemisele ka need ülejäänud pooled inimesed, kes tavameetodil ei parane.

Mida teha, et vabaneda söömishäirest:

• Lõpeta igasugune dieeditamine (kalorite lugemine, toitude keelemine)
• Lõpeta enda kaalumine, mõõtmine, kehamuutuste pidev jälgimine.
• Söö seda mida tahad, millal tahad ja kui palju tahad
• Lõpeta liigitamast toitu kui "hea" ja "halb", on vaid toit mis sulle maitseb ja ei maitse. Toidud pärast mida tunned end hästi ja toidud mis sulle ei sobi.
• Lõpeta kõik tegevused toidukordade vahepeal mis seonduvad toiduga - toiduga seonduvate artiklite, raamatute lugemine, selleteemalistel veebisaitidel surfamine, järjekordse dieedi või toitumissoovituste lugemine - lõpeta kõik dieediga seonduv. Selle asemel leia omale muud tegevused. Loe selle kohta rohkem: http://paradiisimaitse.blogspot.com/2014/03/kui-soomishairet-enam-pole-voib-alguses.html
• Loobu igasuguste toitumissoovituste ja programmide järgimisest - nüüdsest hakkad ainult oma keha kuulama.
• Söö ainult seda, mis sulle meeldib ja maitseb, mitte seda mis on "tervislik" või "hea sulle".
• Luba endal süüa tingimusteta ning täielikult oma toitu nautides. Loobu hirmust teatud toiduainete ees.
• Saa teadlikuks oma täiskõhu tundest. Kui lubad endal süüa kõike mida soovid, on aja jooksul järjest lihtsam lõpetada söömine kui kõht on meeldivalt täis, sest sa tead, et see toit jääb sulle alati saadavale ning sa ei pea praegu sööma viimseni kõhtu täis kuna homsest hakkab uus dieet.

Intuitiivne söömine on oma keha kuulamine ning mitte ühegi dieedi või konkreetse söömisplaani järgimine. Ainult sinu keha teab, mida ta peab sööma, kui palju ja kuna. Ei ole võimalik teha valesid otsuseid või läbi kukkuda.

Alguses on kindlasti vaja teadvustada, et toimub intuitiivse söömisega kohanemine. Sinu keha ei usalda sind, sest oled võibolla juba aastaid dieete pidanud, söönud mitte vastavalt oma keha tundele vaid oma mõistust kuulates ning keha ei ole kindel kas ja mis on järgmiseks tulemas.

Alguses on periood, kus hakkad avastama maitseid ning lubama endale toite, mida olid keelanud. Sööd jälle seda mida tahad. Mitte ükski toit ei ole keelatud. Oluline on, et kui sa neid toite sööd, siis sa võtad omale aega, et neid ka maitsta! Võta aeg maha ning rahulikult söö oma lemmiktoite. Naudi seda protsessi ning luba endal neid toite tingimusteta süüa! (ära pahanda endaga kui sinu valik ei vasta "tervislikkuse kriteeriumitele" ega plaani pärast söömist kindlasti "söödud kalorid trenniga põletada").

Loobu süümepiinast ja ennast mahategevatest mõtetest. Nüüdsest oled sa oma kehaga rahujalal ning usaldad teda täielikult. 

Esmalt võib tekkida mõte, et "aga kui ma luban endal süüa kõike mida tahan, siis ma võingi sööma jääda!" Omast kogemusest võin öelda, et see ei ole nii :)

Alguses võib tõesti tunduda, et sööd palju rohkem ja väga ebatervislikult, aga see on kontrastiks siis su eelnevale piiramisele, mis ei olnud sinu kehale sugugi mitte parem. Tasapisi sa avastad toidud, mis sulle tõeliselt meeldivad ja ka toidud, mida oled keelanud, mis aga tegelikult sulle üldse ei maitse. Avastad toidud, mida su keha hästi omaks võtab ja toidud, peale mida võibolla ei tunne end väga hästi ning soovid neid vabatahtlikult mitte süüa või vähendada (minul näiteks gluteen ja laktoos).

Näiteks minul oli alguses suur soov süüa võid ning sõin terve paki võid nädala jooksul ära. Minu eelnev toitumine oli väga vähe rasvane ning juusiis keha tahtis süüa rohkem rasvu, et leida tasakaalu - see isu aga möödus. Siis oli periood, kus sõin palju tatraputru, uskuge või mitte aga varem olin ka seda endale keelanud, nüüd pole ime, et keha seda niiväga tahtis. Hetkel pole juba mitu kuud tatra järele eriti isutanud. Nüüd hiljuti näiteks sõin kolm nädalat järjest iga päev ühte ja sama salatit, no nii maitses! Nüüd tunnen aga, et enam ei taha. Varem oleks ma hakanud selliste isude peale end keelama - mõelnud, et see ei saa olla normaalne isu ja et mul on midagi viga. Nüüd aga võtan kõike vabalt ning lihtsalt jälgin oma keha soove.

Lugesin just ka ühte eestikeelset raamatut "Söömise jooga", mis räägib ka sarnasel teemal. Seal oli hästi kirjeldatud, et mis vahe on tõelisel isul ja himul. Tõeline isu on see, mida maha salates, see jääb püsima ning muutub aja jooksul aina tugevamaks. Siinkohal ei saa seda enam eirata ja tuleb seda toitu süüa. Himu on aga soov süüa mingit toitu, mis me teame ei tee meie enesetunnet paremaks, võibolla koguni halvemaks ning seda soovi eirates, see aja jooksul nõrgeneb. Minu jaoks on selline asi näiteks mingid gluteeni sisaldavad tooted. Näiteks nisujahust tehtud vastlakukkel (alles oli ju vastlapäev) korra isutas, aga siis tuletasin meelde kuidas mul kõht võib pärast valutada kui söön palju gluteeni ning see isu möödus - sõin gluteenivaba vastlakuklit hoopis :) Vahel aga, näiteks kui olen kuskil väljas söömas, ning ei ole saadaval gluteenivaba varianti, siis võin vabalt süüa ka gluteeniga toitu (minul ei ole tugevat talumatust) ning seda nautida ilma süümepiinadeta - oluline on, et ei tekiks rangeid reegleid, mis tunduks kehale jälle nagu dieeditamisena.

Kardetakse, et kui süüakse mida tahetakse, siis võetakse kaalus juurde. Minu kogemus näitab, et mina ei võtnud üldse juurde, pigem olen alla võtnud. Kaalu number seda võibolla ei näita (ei tea, pole kaalunud), aga samas näen kuidas kõht ei ole enam nii punnis ees (varem sõin väga palju puuvilju ja värsket, üle oma loomuliku isu, samas tundsin koguaeg ikkagi nagu mingit nälga) ja üleüldiselt on keha nagu paremas vormis. Mul ei olnud ka eelnevalt ülekaalu. Kui on ülekaal, siis intuitiivselt süües saavutab keha omas rütmis liikudes lõpuks tervisliku kaalu, mis on sinule ideaalne.

Täiskõhu tunne ja kuna lõpetada söömine

Kui oled olnud kaua söömishäire küüsis, siis võib alguses olla väga raske oma keha kuulata ning süüa täpselt paras kogus. See on täiesti normaalne ning tuleb endale anda aega. Isegi kui sööme intuitiivselt mitu kuud ja siis tuleb tunne, et sõime üle, siis ka see on normaalne. Isegi tavasööjad vahel söövad rohkem kui nad oleks tahtnud - näiteks satud jõululaua ümber jutuhoogu ja kuna tihtipeale ka teised su ümber söövad sellisel ajal rohkem, siis võid ka ise automaatselt rohkem süüa. Siinkohal on oluline, et ei peetaks sedalaadi juhtumist läbikukkumiseks. Oluline on juba see, et sa teadvustad omale, mis juhtus ning jätkaksid oma keha kuulamisega - mitte midagi ei ole katki ning mitte mingit "programmi" pole murtud.

Kirjeldan siis äkki enda peal kuidas mina tean, kunas lõpetada söömine ja kuidas mina tunnen, kui kõht on täis.

On oluline, et see mida ma söön maitseb mulle ning see on just see, mille järele mul antud hetkel on isu. Kui sööd seda mida tõeliselt tahad, siis saab ka isu rahuldatud. Näiteks varem kui mul oli isu süüa mingit nö raskemat toitu, ütleme näiteks pastat, siis ma üritasin seda kuidagi asendada - näiteks suvikõrvitsa nuudlitega. Sõin oma suvikõrvitsa nuudlid, siis veel puuvilju, siis veel pähkleid, siis veel salatit - aga lõpuks läksin ikkagi ja sõin ka  pastat - isu lihtsalt ei andnud järele. Siinkohal oleksin aga teinud oma kehale suure teene, kui oleksin lihtsalt kohe pastat söönud - ma oleks söönud palju vähem ning saanud oma isu täis, selle asemel, et endale maha müüa, et "ei mul ei ole seda isu ja ma asendan selle millegi muu tervislikuga" ning siis süüa kordi rohkem kui mu kehal tegelikult vaja on ja sellepärast stressis olla.

Nii, söön mille järele on isu. Kui söön toitu rahulikus olekus ja nautides, siis saan kõige paremaid keha signaale. Ei ole hea süüa kiirustades, või hoopis millegi muuga tegeledes. Ennem sööma alustamist võib korra sügavalt sisse ja välja hingata, et end viia söömise maailma - maha rahuneda ja et vabaneda igapäeva ärevusest, mis võib tänapäeva kiire eluviisiga inimestel olla. Seejärel süüa ja nautida! 

Kuidas aga söömine lõpetada? Mina teen söögi ajal väikseid pause, et lihtsalt näha ja märgata kuidas mu keha end vahepeal tunneb. Ei midagi erilist, lihtsalt väikesed tähelepaneku hetked. Kas söök veel maitseb mulle, kas kõht hakkab juba täis saama jne. See aga ei tähenda et peale pausi te ei võiks jätkata söömast. Mina teen võibolla mingi 2-3 väikest pausi (ei ole reegleid). Viimase pausi ajal tean umbes, et võtan veel paar ampsu ja siis on kõht täis. Täiskõhu tunne ei ole minu jaoks selline, et mu kõht on füüsiliselt täis, et  a la tunnen kuidas toit surub mao seinte vastu. Täiskõhu tunne on meeldiv - kõht pole ei liiga täis, ega ka tühi.

Täiskõhu tunne võib igalühel olla individuaalne ning siinkohal tuleb lihtsalt katsetada ja jälgida oma keha.

Varem poleks ma suutnud sellekohapeal söömist lõpetada, sest mul oli koguaeg alateadlik hirm, et see võib olla mu viimane toidukord kui ma seda head sööki jälle saan (kuna pidevalt keelasin endale teatud toite) ning seega söön end parem viimseni täis.

Nüüd aga ma tean, et ükskõik mis sööki ma tahan, ma saan seda süüa. Kui tunnen, et tahan veel süüa, võin seda alati hiljem teha. Iga toit on mulle alati saadaval ning siit kadus ka ülesöömise vajadus. Tekkis usaldus ja teadmine, et ma võin süüa mida tahan, kuna tahan ja niipalju kui tahan :)

Selline on siis lühike kokkuvõte, kuidas mina sain üle oma söömishäirest. Kõike saab veel pikemalt lahti seletada, aga esialgu üritasin selle võimalikult konkreetselt kirja panna. Loodan, et neil, kellel oli vaja, said mingit abi ja teadmist, et söömishäirest võib üle saada nagu mina sain :)

Kui söömishäiret enam pole, võib alguses tekkida tunne, et midagi on nagu puudu...

Kui söömishäiret enam pole, võib alguses tekkida tunne, et midagi on nagu puudu...mingi tühi tunne, tunne et ei oskagi enam nagu midagi teha oma ajaga. Tekib sõna otseses mõttes leina tunne, nagu te oleksite mingi olulise asja oma elus kaotanud - söömishäire oligi ju nii suur osa teie elust ning see on mõistetav.

Alguses kui ma otsustasin hakata intuitiivset söömist proovima ja see maailm oli mulle veel võõras ja uus, siis ma pidin ka oma elu natuke ümber kohandama.

Oli päris hirmutav, et ma nägin KUI palju aega ma olin oma eelnevas elus pannud toidule - seda süües, selle peale mõeldes, planeerides...see võttis terved mu päevad enda alla. Lausa uskumatu oli seda nüüd kõrvalt näha.

Kui ma hakkasin intuitiivselt sööma ja oma keha kuulama, siis järsku tekkis mul väga palju vaba aega. Ja ma ei osanud alguses selle vaba ajaga midagi peale hakata. Ma ei pidanud enam mõtlema, et mida ma söön, kui palju on seal kaloreid, kas see toit on piisavalt tervislik, mida ma hommikuks ja lõunaks söön, kas mul on ikka koguaeg piisavalt puuvilju ja toortoitu kodus, kui ma välja lähen mida ma seal söön, kas seal restoranis on ikka taime- ja toortoidu võimalused. Pidev söömise ette planeerimine, muretsemine, isudega võitlemine, teatud toidud, mis aina isutasid ja keerlesid mu peas. Kui tulid ülesöömised tänu keelamisele siis pidev stress selle pärast, kui oksendasin siis alati algas mul "homsest uus päev" ja "homsest hakkan korralikuks" planeerimised. Koguaeg olid mu peas mingid mõtted toiduga.

Nüüdsest jäi aga see kõik korraga ära. Alguses oli lihtsalt katsetamise periood, oma keha usaldama hakkamine ja minu keha õppis ka jälle mind usaldama - ta tahtis teada kas ma ikka jätkan intuitiivset söömist, kas kõik toidud on nüüdsest tõesti lubatud? Alguses sõin rohkem ja katsetasin toitude ja maitsetega, mis mulle meeldib ja mis tegelikult ei meeldi. Õppisin oma isusid kuulama, tunnetama mis on täiskõhu tunne, kuna on kõht täis, mis söök mu isu ja nälja rahuldab antud hetkel kõige paremini jne.

Mida rohkem mu keha hakkas mind jälle usaldama, seda vähem ma pidin või tahtsin söögi peale mõelda, söök muutus nagu rohkem teisejärguliseks. Mul tekkis nii palju vaba aega. Alguses oli hirmus, et mis ma sellega peale hakkan. Ma ei osanudki nagu oma vaba ajaga midagi peale hakata. Tekkis isegi mingi rahutuse tunne. Tavaliselt kui ma ei osanud midagi teha - ma sõin. See oli minu lahendus igale asjale, aga nüüd puudus selleks nagu mõte.

Seega hakkasin vaikselt otsima omale tegevusi söömise asemel. Kirjutasin iga päev nimekirju sellest mida ma tahan teha päeva jooksul, et hoida end hõivatuna. Ma olin ju varem nii harjunud alati sööma, kui oli ükskõik mingi vaba aeg ja kui mitte sööma, siis mingil muul moel toiduga seonduvaid tegevusi tegema. Avastasin näiteks, et kui mul tekib selline rahutuse tunne (misjärel tavaliselt ma oleks söönud) pidin hetkeks lihtsalt aja maha võtma ja puhkama. Näiteks olin mitu tundi mingit tööd teinud ja siis tavaliselt vahepauside ajal mul oli alati ettekääne süüa, umbes et kui ma söön siis on mul nagu ÕIGUS paus teha, niisama ei tohi diivanil lösutada ja raamatut lugeda. Et alati kui oli mingi puhkepaus või igavuse hetk, siis ma olin harjunud sööma. Nüüd aga ei olnud sellel mõtet, sest kõik mu isud olid rahuldatud ja ma ei tundnudki konkreetse toidu vastu isu, samuti ei olnud mul kõht tühi, kuna ma sõin mida tahtsin ja ei keelanud endale midagi. Ma teadsin, et võin koguaeg süüa mida tahan ja kunas tahan - kadus hirm.

Samuti ei tahtnud ma neid pause või vaba aega veeta kuidagi muul moel toiduga tegeledes - varem olin näiteks siis internetis surfanud ja toidu kohta midagi lugenud, vaadanud kellegi videot või mõelnud mingite retseptide peale. Nüüd ma tahtsin teha midagi sellist, mis ei oleks üldse toiduga seotud - et ma saaks õppida ka muul moel oma aega sisustama. Näiteks käisin üksinda keset päeva kinos, või käisin jalutamas, või läksin sõbraga välja, helistasin mõnele sõbrannale või võtsin kuuma dušši (talvel oli see eriti mõnus), vahel märkasin, et olen tegelikult hoopis väsinud, ning läksin ja magasin või puhkasin ja lugesin midagi mitte toiduga seonduvat.

See kuidas oma aega kasutada olles söömishäirest vaba, võib olla alguses uus, tundmatu ja isegi hirmutav kogemus. Aga see läheb üle, tuleb lihtsalt leida omale tegevused mis meeldivad.

Võid enda käest küsida, et mis on need tegevused mida ma olen alati teha tahtnud, aga ei ole saanud, sest sul oli söömishäire: näiteks võtta mingi kursus, lihtsalt lugeda, saada sõpradega kokku, alustada mingi uue projektiga vms.

Nüüd ma olen juba harjunud oma aega kuidagi muul moel sisustama ja ei teki enam seda ärevuse tunnet kui mul parasjagu ei ole midagi teha. Ei teki tunnet, et pean sööma söögikordade vahel või siis kui kõht ei ole tegelikult tühi. Alguses võtab kõige selle uuega kohanemine lihtsalt aega ja tuleb endale teadvustada, et see on täiesti normaalne.

Minu jaoks oli algus isegi väga põnev - see, et sain lõpuks süüa kõike mida oli keelanud, see et kadusid igasugused keelamised ja piiramised, see et sain hakata oma isude järgi sööma - see oli niiiiii VABASTAV! :) Ma tegelikult nautisin väga seda protsessi. Mõtlesin, et see lõputu söögiorgia on lõpuks läbi ja olen jõudnud august välja. Kui olid mingid küsimused või kahtlused, siis lugesin jälle neid intuitiivse söömise raamatuid ja sain alati abi ning kinnitust. Sealt ka järk-järgult sai alguse paranemine :)

Soovitan vaadata Youtube'i videosid intuitiivse söömise kohta. väga armas naine Nina V räägib oma kogemusest. Temal oli anoreksia, buliimi, söömahood. Ise olen kõik tema videod läbi vaadanud ning alguses pakkusid need mulle suurt-suurt tuge :) https://www.youtube.com/user/helpfored

PS. Plaanis on teha ka mingi kokkusaamine inimestele, kellel on söömishäired, isud, söömahood. Saaks kokku ja räägiks oma kogemusest ning toetaks üksteist! Loodan, et teile see idee meeldib :)

Söömishäire = allasurutud tunded ja vaimne ebaküpsus?

Minu eelmine südamest kirjutatud ja isiklikul kogemusel põhinev artikkel "Puuvili, toortoit ja isud muu toidu järele" leidis palju vastukaja ning sooviksin jagada veel ka oma mõtteid, mis tekkisid.

Tavameditsiini lähenemine söömishäirele on - emotsionaalne söömine. Kui söömishäirega inimene tuleb arsti või psühholoogi vastuvõtule, et hakata "ravima" emotsionaalset söömist, siis hakatakse lahkama kogu tema senist elu. Hakatakse uurima tema tundeid läbi üksipulgi. Inimene peab hakkama pidama toidupäevikut - millal, miks ja mida ta sõi ning mis olukorras, millised olid tema tunded, palju ta sõi. Kui ta sõi šokolaadi, siis järelikult ta ei kontrollinud oma tundeid ja ei jälginud programmi. Ta peab hakkama analüüsima KOGU oma senist, praegust ja tulevast elu - seda selleks, et lahti saada "emotsionaalsest söömisest".

Ma ei ütlegi, et sellist asja pole olemas nagu emotsionaalne söömine, vaid ütlen seda, et lähtudes enda kogemusest, selline lähenemine asjale on ebaefektiivne ja ei tööta paljude jaoks.

Me läheneme probleemile väga suure ringiga, selle asemel, et minna otse. Lähtudes probleemi tõsidusest, meil ei ole aega terve elu, et end analüüsida, ning lahendus on vaja leida viivitamatult. Söömishäire on tõsine probleem.

Kui mina hakkasin sööma seda mida ma tahtsin, millal tahtsin ja kui palju tahtsin, siis kadus mu "emotsionaalne söömine" peaaegu päevapealt :) Ja üllataval kombel ma ei söö üle ja ma ei tunne, et sööksin ebatervislikult - söön seda mis kehale tundub antud hetkel hea. (Tavameditsiin ütleks, et selline asi on pea võimatu. Emotsionaalse söömise ravi on teadagi väga aeglane protsess). Samuti kadusid ka need halvad emotsioonid, mis mul olid sel ajal kui mul oli söömishäire- nii õnnelkuna ei olnud end juba ammu tundnud :)! Seega ma võiks öelda, et kadusid ka kõik need tunded ja emotsioonid mida ma "proovisin alla suruda", kui lähtuda emotsionaalse söömise teooriast :)

Näiteks e-raamatu "Recover from eating disorders" autor Nina V ütles, et peale seda kui temast sai intuitiivne sööja ning ta lõpetas toitude keelamise, on ta läbi elanud mitmeid raskeid eluperioode (lähedase inimese surm jne) ning mitte üks kord ei ole see pannud teda "emotsionaalselt" sööma, olgugi et tal oli eelnevalt söömishäire pea 10 aastat.

See on ilmselge, et kui sul on söömishäire, siis sul on ka palju, PALJU negatiivseid emotsioone, sest alati kui sa sööd üle, võibolla isegi oksendad, tunned end pärast halvasti, oled enda peale vihased, tunned läbikukkumist, hüljatust, üksiolemise tunnet, negatiivsust. Arvatakse, et need tunded on ülesöömise põhjuseks. Need tunded ja emotsioonid on aga hoopis need, mis JÄRGNEVAD söömishäirele, need ei põhjusta seda. Jällegi, räägin enda eest ning jagan ainult enda tõdemusi.

Muidugi võib olla ka inimesi, kes söövad end emotsionaalselt tundetuks, aga see ei ole reegel, et kõigil söömishäiretega inimestel on sama stsenaarium. Fakt on see, et üks maailma suurimaid tööstusi on dieeditööstus, ning siit tulenevalt võin ka väita, et enamus söömishäirega inimestel on vaja hakata intuitiivselt sööma lihtsalt (õppida jälle kuidas intuitiivselt süüa), kuna nad on aastaid omale võibolla teatud toite keelanud, mitte asuda lõputuna tunduvale tunnete-emotsioonide analüüsimisretkele - paljude jaoks on lahendus märksa lihtsam.

Esmalt tuleb söömishäire kõrvaldada ja siis saab hakata ka juba märksa selgema peaga oma tundeid analüüsima, tegelema oma vaimse otsinguga kui see on vajalik ja inimese soov. Minu point on selles, et me ei pea vaevlema emotsionaalse söömise käes lihtsalt sellepärast, et "me pole veel piisavalt vaimsed või ei kontrolli oma tundeid"- vaid me saame sellest KOHE vabaneda kui me tahame.

Võib ka väita seda, et "me ei ole vaimselt piisavalt kõrgele tasemele jõudnud, et loobuda tavatoidust ja süüa ainult toortoitu" - jah, see võib nii olla. AGA, kus on see vaimne inimene, kes on sinna jõudnud? Las tema ise räägib sellest, las inimene, kes on ise sinna jõudnud ja seda kogenud, räägib sellest. Me räägime tihtipeale seda mida oleme kuskilt LUGENUD, või räägime seda infot, mis TUNDUB meile õige ja loogiline, see mida KEEGI TEINE on kogenud.

Mina räägin ainult enda kogemusest ja sellest mida olen ise läbi teinud, sellepärast võin öelda, et see toimis minu jaoks ning ülejäänud teooriad jäävadki teooriateks. Kui inimesel ei ole ise olnud söömishäiret ja sellest üle saanud, siis on tal väga kerge oleda, et "tegele oma tunnete ja vaimse poolega". Lihtsam öelda kui teha.

Kui mina võitlesin oma söömishäirega, ma proovisin läbi SADU tehnikaid: ma proovisin analüüsida oma tundeid, ma proovisin mediteerida, ennast maha rahustada, lugeda sellealast kirjandust, vaimset kirjadust mis aitaks mul enda käitumisest aru saada jne. Kui olin õnnelik, siis arvasin et "täna ma ikka ei söö üle, ma tunnen end ju nii hästi" - aga õhtul ikka sõin üle ja oksendasin. Ma võisin küll õnnelik olla, aga kui ma ikka keelasin ennast ja piirasin, siis keha pidi kuidagi jõudma tasakaalu ja andma märku et see mida ma teen ei tööta. Ei olnud vahet kuidas ma end valmselt tundsin, kas hästi või halvasti, söömishäire käis ikka minuga vaikselt kaasas, sellepärast, et keelasin endal süüa teatud toite.

Ja ütlen ka seda, et toortoit ise ei põhjustanud minu söömishäiret, asi on üldisemas toidu piiramises. Vahet ei ole mis asju ma piiran ja mis asju ma söön. Söömishäire võib tulla igasuguse keelamise puhul, mitte ainult toortoidu puhul. Aga kuna paljud toortoidu poole liikuvad inimesed hakkavad tahes-tahtamata mingeid toite oma menüüst välja jätma, siis võibki tekkida söömishäire.

Me peaksime olema õnnelikud siin ja praegu mitte tahtma koguaeg olla vaimselt kõrgemad, paremad, "toor"emad. Mitte, et selles midagi halba on, aga me ei oska enam leppida sellega, mis meil on ja seda armastada, oma keha kuulata ning seeläbi ei ole me ka kunagi õnnelikud. Koguaeg tahame midagi muud, me ei ela enam isegi hetkes, ei naudi just seda hetke siin maamunal just praegu :) Aga kuidas olla õnnelik just praegu ja just niisugustena nagu me oleme - ka see vajab vaimset küpsust.