Pages

Thursday, March 13, 2014

Kui söömishäiret enam pole, võib alguses tekkida tunne, et midagi on nagu puudu...

Kui söömishäiret enam pole, võib alguses tekkida tunne, et midagi on nagu puudu...mingi tühi tunne, tunne et ei oskagi enam nagu midagi teha oma ajaga. Tekib sõna otseses mõttes leina tunne, nagu te oleksite mingi olulise asja oma elus kaotanud - söömishäire oligi ju nii suur osa teie elust ning see on mõistetav.

Alguses kui ma otsustasin hakata intuitiivset söömist proovima ja see maailm oli mulle veel võõras ja uus, siis ma pidin ka oma elu natuke ümber kohandama.

Oli päris hirmutav, et ma nägin KUI palju aega ma olin oma eelnevas elus pannud toidule - seda süües, selle peale mõeldes, planeerides...see võttis terved mu päevad enda alla. Lausa uskumatu oli seda nüüd kõrvalt näha.

Kui ma hakkasin intuitiivselt sööma ja oma keha kuulama, siis järsku tekkis mul väga palju vaba aega. Ja ma ei osanud alguses selle vaba ajaga midagi peale hakata. Ma ei pidanud enam mõtlema, et mida ma söön, kui palju on seal kaloreid, kas see toit on piisavalt tervislik, mida ma hommikuks ja lõunaks söön, kas mul on ikka koguaeg piisavalt puuvilju ja toortoitu kodus, kui ma välja lähen mida ma seal söön, kas seal restoranis on ikka taime- ja toortoidu võimalused. Pidev söömise ette planeerimine, muretsemine, isudega võitlemine, teatud toidud, mis aina isutasid ja keerlesid mu peas. Kui tulid ülesöömised tänu keelamisele siis pidev stress selle pärast, kui oksendasin siis alati algas mul "homsest uus päev" ja "homsest hakkan korralikuks" planeerimised. Koguaeg olid mu peas mingid mõtted toiduga.

Nüüdsest jäi aga see kõik korraga ära. Alguses oli lihtsalt katsetamise periood, oma keha usaldama hakkamine ja minu keha õppis ka jälle mind usaldama - ta tahtis teada kas ma ikka jätkan intuitiivset söömist, kas kõik toidud on nüüdsest tõesti lubatud? Alguses sõin rohkem ja katsetasin toitude ja maitsetega, mis mulle meeldib ja mis tegelikult ei meeldi. Õppisin oma isusid kuulama, tunnetama mis on täiskõhu tunne, kuna on kõht täis, mis söök mu isu ja nälja rahuldab antud hetkel kõige paremini jne.

Mida rohkem mu keha hakkas mind jälle usaldama, seda vähem ma pidin või tahtsin söögi peale mõelda, söök muutus nagu rohkem teisejärguliseks. Mul tekkis nii palju vaba aega. Alguses oli hirmus, et mis ma sellega peale hakkan. Ma ei osanudki nagu oma vaba ajaga midagi peale hakata. Tekkis isegi mingi rahutuse tunne. Tavaliselt kui ma ei osanud midagi teha - ma sõin. See oli minu lahendus igale asjale, aga nüüd puudus selleks nagu mõte.

Seega hakkasin vaikselt otsima omale tegevusi söömise asemel. Kirjutasin iga päev nimekirju sellest mida ma tahan teha päeva jooksul, et hoida end hõivatuna. Ma olin ju varem nii harjunud alati sööma, kui oli ükskõik mingi vaba aeg ja kui mitte sööma, siis mingil muul moel toiduga seonduvaid tegevusi tegema. Avastasin näiteks, et kui mul tekib selline rahutuse tunne (misjärel tavaliselt ma oleks söönud) pidin hetkeks lihtsalt aja maha võtma ja puhkama. Näiteks olin mitu tundi mingit tööd teinud ja siis tavaliselt vahepauside ajal mul oli alati ettekääne süüa, umbes et kui ma söön siis on mul nagu ÕIGUS paus teha, niisama ei tohi diivanil lösutada ja raamatut lugeda. Et alati kui oli mingi puhkepaus või igavuse hetk, siis ma olin harjunud sööma. Nüüd aga ei olnud sellel mõtet, sest kõik mu isud olid rahuldatud ja ma ei tundnudki konkreetse toidu vastu isu, samuti ei olnud mul kõht tühi, kuna ma sõin mida tahtsin ja ei keelanud endale midagi. Ma teadsin, et võin koguaeg süüa mida tahan ja kunas tahan - kadus hirm.

Samuti ei tahtnud ma neid pause või vaba aega veeta kuidagi muul moel toiduga tegeledes - varem olin näiteks siis internetis surfanud ja toidu kohta midagi lugenud, vaadanud kellegi videot või mõelnud mingite retseptide peale. Nüüd ma tahtsin teha midagi sellist, mis ei oleks üldse toiduga seotud - et ma saaks õppida ka muul moel oma aega sisustama. Näiteks käisin üksinda keset päeva kinos, või käisin jalutamas, või läksin sõbraga välja, helistasin mõnele sõbrannale või võtsin kuuma dušši (talvel oli see eriti mõnus), vahel märkasin, et olen tegelikult hoopis väsinud, ning läksin ja magasin või puhkasin ja lugesin midagi mitte toiduga seonduvat.

See kuidas oma aega kasutada olles söömishäirest vaba, võib olla alguses uus, tundmatu ja isegi hirmutav kogemus. Aga see läheb üle, tuleb lihtsalt leida omale tegevused mis meeldivad.

Võid enda käest küsida, et mis on need tegevused mida ma olen alati teha tahtnud, aga ei ole saanud, sest sul oli söömishäire: näiteks võtta mingi kursus, lihtsalt lugeda, saada sõpradega kokku, alustada mingi uue projektiga vms.

Nüüd ma olen juba harjunud oma aega kuidagi muul moel sisustama ja ei teki enam seda ärevuse tunnet kui mul parasjagu ei ole midagi teha. Ei teki tunnet, et pean sööma söögikordade vahel või siis kui kõht ei ole tegelikult tühi. Alguses võtab kõige selle uuega kohanemine lihtsalt aega ja tuleb endale teadvustada, et see on täiesti normaalne.

Minu jaoks oli algus isegi väga põnev - see, et sain lõpuks süüa kõike mida oli keelanud, see et kadusid igasugused keelamised ja piiramised, see et sain hakata oma isude järgi sööma - see oli niiiiii VABASTAV! :) Ma tegelikult nautisin väga seda protsessi. Mõtlesin, et see lõputu söögiorgia on lõpuks läbi ja olen jõudnud august välja. Kui olid mingid küsimused või kahtlused, siis lugesin jälle neid intuitiivse söömise raamatuid ja sain alati abi ning kinnitust. Sealt ka järk-järgult sai alguse paranemine :)

Soovitan vaadata Youtube'i videosid intuitiivse söömise kohta. väga armas naine Nina V räägib oma kogemusest. Temal oli anoreksia, buliimi, söömahood. Ise olen kõik tema videod läbi vaadanud ning alguses pakkusid need mulle suurt-suurt tuge :) https://www.youtube.com/user/helpfored

PS. Plaanis on teha ka mingi kokkusaamine inimestele, kellel on söömishäired, isud, söömahood. Saaks kokku ja räägiks oma kogemusest ning toetaks üksteist! Loodan, et teile see idee meeldib :)


3 comments:

  1. Suured suured tänud sulle, et oled vaevaks võtnud oma kogemusi jagama. Enamik ajast on tunne, et olen üksi selle mure sees ja olen n-ö ainuke veidrik või nõrk karakter, kes ei suuda ennast söömisel ohjeldada. Hea on lugeda sinu kogemustest ja edusammudest, see on lootust andev ja inspireeriv. Arvan, et kokkusaamised oleksid suurepärane mõte! Kui midagi sellist korraldad, siis soovin kindlasti kaasa lüüa. Kui kõik oma jõud ühendame, ehk saame võitmatuteks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hei!

      järgmisel kolmapäeval toimub siis intuitiivse söömise grupi õhtu kus saame kokku ja räägime igasugustest probleemidest söömisega :) Loodan, et saad tulla! https://www.facebook.com/events/202928156583730/?ref_newsfeed_story_type=regular

      Tervitades,
      Elisa

      Delete
  2. Aitäh sulle kirjutamast! Tore kui sulle kokkusaamise idee meeldib, annan siis teada kui midagi konkreetsemat on toimumas! :)

    ReplyDelete