Kuidas ma sain üle söömishäirest, buliimiast, ülesöömisest

Surfasin täna internetis ja otsisin infot mida leiduks buliimia ja teiste söömishäirete kohta eestikeelsetest veebisaitidest.

Kurvastusega nägin aga, et sellist meetodit nagu mina kasutasin oma buliimiast ja söömishäirest ning ülesöömisest üle saamiseks ei räägi mitte keegi. Kui ka räägitakse, on see jutt väga hägune ning ei pruugi paljudele kohale jõuda. Isegi inglisekeelsetest saitidelt on seda väga raske leida. 

Kuna paljudel kannatanutel on aga samad sümptomid nagu mul olid, siis arvan, et see kuidas mina üle sain, saaks ka aidata palju teisi.

Tõenäoliselt aitab see sind, kui tunned end ära alljärgnevates punktides:

• Oled kaloreid vähendanud - dieeditanud.
• Oled oma menüüst välja jätnud teatud toite, millest sa ei ole olnud valmis tegelikult loobuma.
• Jälgid mingit programmi, kellegi teise ettekirjutisi oma toidu osas, samas oma keha kuulamata.
• Soovid kaalust alla võtta, oma keha rasvaprotsenti vähendada või mõnel muul moel oma keha kiirelt muuta.
• Koged söögiisusid, mis on vastupandamatud.
• Koged söömahoogusid, ülesöömist, õgimist.
• Sul on buliimia (oksendamine, liigne trenn) või anoreksia (kalorite vähendamine, mitte söömine, pidev paastuda ja "puhastuda" tahtmine) sümptomid.
• Pidev söögi peale mõtlemine, toiduteemaliste artiklite, veebisaitide, raamatute lugemine - kogu su vaba aeg näib olevad sellega seotud.
• Pidev toidu ja söömise pärast muretsemine - palju sisaldab kaloreid, kas on piisavalt tervislik, "puhas".
• Pidev söömise planeerimine - mida süüa, kui palju, mis kell.
• Söömisest keeldumine, kui toit ei vasta 100% sinu nõuetele, olgugi et sul on tegelikult kõht tühi ja sind väga isutab selle toidu järele (siinkohal ma ei räägi toitudest, mille vastu inimestel on tugevad allergiad)
• Kui lubad endal süüa keelatud asju, siis tunned süümepiinu.
• Toimub nõiaring: toitude keelamine-piiramine, vastupandamatud isud, ülesöömine, süümepiinad, "homsest hakkan korralikuks" ja siis jälle toitude keelamine-piiramine, isud...jne
• ja veel teisi sarnaseid kompulsiivseid mõtteid ning käitumismustreid...

Mul ei ole antud teemal kõrgharidust, ma ei ole seda kuskil ülikoolis õppinud, mul ei ole sellealast kraadi. Küll aga on mul oma kogemus. Minul oli buliimia ning ka KÕIK need mõtted ja käitumismustrid mida ülalpool kirjeldasin. Aga nüüd mul ei ole enam buliimiat, ma ei söö üle, ei oksenda ning mulle ei ole neid sümptomeid mida ülalpool kirjeldasin. Sain oma toitumishäirest üle peaaegu päevapealt! See ei võtnud aega aastaid nagu tavaliselt söömishäire ravis juhtub (sagedasti ei paraneta üldse).

Olen läbi enese harimise ning sellealase uurimise leidnud lahenduse, mis töötas väga kiiresti ja efektiivselt minu jaoks. See, kas see töötab ka sinu jaoks, jääb sulle otsustada.

Aga kui ma täna lugesin neid soovitusi, mida tüüpiliselt antakse ning lugeda, et ...ligikaudu pooled korralikult ravitud inimestest vabanevad sümptomitest püsivalt, 30%-il jätkub häire perioodiliselt ja 20%-il pidevalt....siis minu jaoks see ei ole küllalt hea tulemus, et tõestada et tavaline, traditsiooniline raviviis söömishäirete puhul töötab.

Seega loodan, et äkki see meetod, mid mina kasutasin viib paranemisele ka need ülejäänud pooled inimesed, kes tavameetodil ei parane.

Mida teha, et vabaneda söömishäirest:

• Lõpeta igasugune dieeditamine (kalorite lugemine, toitude keelemine)
• Lõpeta enda kaalumine, mõõtmine, kehamuutuste pidev jälgimine.
• Söö seda mida tahad, millal tahad ja kui palju tahad
• Lõpeta liigitamast toitu kui "hea" ja "halb", on vaid toit mis sulle maitseb ja ei maitse. Toidud pärast mida tunned end hästi ja toidud mis sulle ei sobi.
• Lõpeta kõik tegevused toidukordade vahepeal mis seonduvad toiduga - toiduga seonduvate artiklite, raamatute lugemine, selleteemalistel veebisaitidel surfamine, järjekordse dieedi või toitumissoovituste lugemine - lõpeta kõik dieediga seonduv. Selle asemel leia omale muud tegevused. Loe selle kohta rohkem: http://paradiisimaitse.blogspot.com/2014/03/kui-soomishairet-enam-pole-voib-alguses.html
• Loobu igasuguste toitumissoovituste ja programmide järgimisest - nüüdsest hakkad ainult oma keha kuulama.
• Söö ainult seda, mis sulle meeldib ja maitseb, mitte seda mis on "tervislik" või "hea sulle".
• Luba endal süüa tingimusteta ning täielikult oma toitu nautides. Loobu hirmust teatud toiduainete ees.
• Saa teadlikuks oma täiskõhu tundest. Kui lubad endal süüa kõike mida soovid, on aja jooksul järjest lihtsam lõpetada söömine kui kõht on meeldivalt täis, sest sa tead, et see toit jääb sulle alati saadavale ning sa ei pea praegu sööma viimseni kõhtu täis kuna homsest hakkab uus dieet.

Intuitiivne söömine on oma keha kuulamine ning mitte ühegi dieedi või konkreetse söömisplaani järgimine. Ainult sinu keha teab, mida ta peab sööma, kui palju ja kuna. Ei ole võimalik teha valesid otsuseid või läbi kukkuda.

Alguses on kindlasti vaja teadvustada, et toimub intuitiivse söömisega kohanemine. Sinu keha ei usalda sind, sest oled võibolla juba aastaid dieete pidanud, söönud mitte vastavalt oma keha tundele vaid oma mõistust kuulates ning keha ei ole kindel kas ja mis on järgmiseks tulemas.

Alguses on periood, kus hakkad avastama maitseid ning lubama endale toite, mida olid keelanud. Sööd jälle seda mida tahad. Mitte ükski toit ei ole keelatud. Oluline on, et kui sa neid toite sööd, siis sa võtad omale aega, et neid ka maitsta! Võta aeg maha ning rahulikult söö oma lemmiktoite. Naudi seda protsessi ning luba endal neid toite tingimusteta süüa! (ära pahanda endaga kui sinu valik ei vasta "tervislikkuse kriteeriumitele" ega plaani pärast söömist kindlasti "söödud kalorid trenniga põletada").

Loobu süümepiinast ja ennast mahategevatest mõtetest. Nüüdsest oled sa oma kehaga rahujalal ning usaldad teda täielikult. 

Esmalt võib tekkida mõte, et "aga kui ma luban endal süüa kõike mida tahan, siis ma võingi sööma jääda!" Omast kogemusest võin öelda, et see ei ole nii :)

Alguses võib tõesti tunduda, et sööd palju rohkem ja väga ebatervislikult, aga see on kontrastiks siis su eelnevale piiramisele, mis ei olnud sinu kehale sugugi mitte parem. Tasapisi sa avastad toidud, mis sulle tõeliselt meeldivad ja ka toidud, mida oled keelanud, mis aga tegelikult sulle üldse ei maitse. Avastad toidud, mida su keha hästi omaks võtab ja toidud, peale mida võibolla ei tunne end väga hästi ning soovid neid vabatahtlikult mitte süüa või vähendada (minul näiteks gluteen ja laktoos).

Näiteks minul oli alguses suur soov süüa võid ning sõin terve paki võid nädala jooksul ära. Minu eelnev toitumine oli väga vähe rasvane ning juusiis keha tahtis süüa rohkem rasvu, et leida tasakaalu - see isu aga möödus. Siis oli periood, kus sõin palju tatraputru, uskuge või mitte aga varem olin ka seda endale keelanud, nüüd pole ime, et keha seda niiväga tahtis. Hetkel pole juba mitu kuud tatra järele eriti isutanud. Nüüd hiljuti näiteks sõin kolm nädalat järjest iga päev ühte ja sama salatit, no nii maitses! Nüüd tunnen aga, et enam ei taha. Varem oleks ma hakanud selliste isude peale end keelama - mõelnud, et see ei saa olla normaalne isu ja et mul on midagi viga. Nüüd aga võtan kõike vabalt ning lihtsalt jälgin oma keha soove.

Lugesin just ka ühte eestikeelset raamatut "Söömise jooga", mis räägib ka sarnasel teemal. Seal oli hästi kirjeldatud, et mis vahe on tõelisel isul ja himul. Tõeline isu on see, mida maha salates, see jääb püsima ning muutub aja jooksul aina tugevamaks. Siinkohal ei saa seda enam eirata ja tuleb seda toitu süüa. Himu on aga soov süüa mingit toitu, mis me teame ei tee meie enesetunnet paremaks, võibolla koguni halvemaks ning seda soovi eirates, see aja jooksul nõrgeneb. Minu jaoks on selline asi näiteks mingid gluteeni sisaldavad tooted. Näiteks nisujahust tehtud vastlakukkel (alles oli ju vastlapäev) korra isutas, aga siis tuletasin meelde kuidas mul kõht võib pärast valutada kui söön palju gluteeni ning see isu möödus - sõin gluteenivaba vastlakuklit hoopis :) Vahel aga, näiteks kui olen kuskil väljas söömas, ning ei ole saadaval gluteenivaba varianti, siis võin vabalt süüa ka gluteeniga toitu (minul ei ole tugevat talumatust) ning seda nautida ilma süümepiinadeta - oluline on, et ei tekiks rangeid reegleid, mis tunduks kehale jälle nagu dieeditamisena.

Kardetakse, et kui süüakse mida tahetakse, siis võetakse kaalus juurde. Minu kogemus näitab, et mina ei võtnud üldse juurde, pigem olen alla võtnud. Kaalu number seda võibolla ei näita (ei tea, pole kaalunud), aga samas näen kuidas kõht ei ole enam nii punnis ees (varem sõin väga palju puuvilju ja värsket, üle oma loomuliku isu, samas tundsin koguaeg ikkagi nagu mingit nälga) ja üleüldiselt on keha nagu paremas vormis. Mul ei olnud ka eelnevalt ülekaalu. Kui on ülekaal, siis intuitiivselt süües saavutab keha omas rütmis liikudes lõpuks tervisliku kaalu, mis on sinule ideaalne.

Täiskõhu tunne ja kuna lõpetada söömine

Kui oled olnud kaua söömishäire küüsis, siis võib alguses olla väga raske oma keha kuulata ning süüa täpselt paras kogus. See on täiesti normaalne ning tuleb endale anda aega. Isegi kui sööme intuitiivselt mitu kuud ja siis tuleb tunne, et sõime üle, siis ka see on normaalne. Isegi tavasööjad vahel söövad rohkem kui nad oleks tahtnud - näiteks satud jõululaua ümber jutuhoogu ja kuna tihtipeale ka teised su ümber söövad sellisel ajal rohkem, siis võid ka ise automaatselt rohkem süüa. Siinkohal on oluline, et ei peetaks sedalaadi juhtumist läbikukkumiseks. Oluline on juba see, et sa teadvustad omale, mis juhtus ning jätkaksid oma keha kuulamisega - mitte midagi ei ole katki ning mitte mingit "programmi" pole murtud.

Kirjeldan siis äkki enda peal kuidas mina tean, kunas lõpetada söömine ja kuidas mina tunnen, kui kõht on täis.

On oluline, et see mida ma söön maitseb mulle ning see on just see, mille järele mul antud hetkel on isu. Kui sööd seda mida tõeliselt tahad, siis saab ka isu rahuldatud. Näiteks varem kui mul oli isu süüa mingit nö raskemat toitu, ütleme näiteks pastat, siis ma üritasin seda kuidagi asendada - näiteks suvikõrvitsa nuudlitega. Sõin oma suvikõrvitsa nuudlid, siis veel puuvilju, siis veel pähkleid, siis veel salatit - aga lõpuks läksin ikkagi ja sõin ka  pastat - isu lihtsalt ei andnud järele. Siinkohal oleksin aga teinud oma kehale suure teene, kui oleksin lihtsalt kohe pastat söönud - ma oleks söönud palju vähem ning saanud oma isu täis, selle asemel, et endale maha müüa, et "ei mul ei ole seda isu ja ma asendan selle millegi muu tervislikuga" ning siis süüa kordi rohkem kui mu kehal tegelikult vaja on ja sellepärast stressis olla.

Nii, söön mille järele on isu. Kui söön toitu rahulikus olekus ja nautides, siis saan kõige paremaid keha signaale. Ei ole hea süüa kiirustades, või hoopis millegi muuga tegeledes. Ennem sööma alustamist võib korra sügavalt sisse ja välja hingata, et end viia söömise maailma - maha rahuneda ja et vabaneda igapäeva ärevusest, mis võib tänapäeva kiire eluviisiga inimestel olla. Seejärel süüa ja nautida! 

Kuidas aga söömine lõpetada? Mina teen söögi ajal väikseid pause, et lihtsalt näha ja märgata kuidas mu keha end vahepeal tunneb. Ei midagi erilist, lihtsalt väikesed tähelepaneku hetked. Kas söök veel maitseb mulle, kas kõht hakkab juba täis saama jne. See aga ei tähenda et peale pausi te ei võiks jätkata söömast. Mina teen võibolla mingi 2-3 väikest pausi (ei ole reegleid). Viimase pausi ajal tean umbes, et võtan veel paar ampsu ja siis on kõht täis. Täiskõhu tunne ei ole minu jaoks selline, et mu kõht on füüsiliselt täis, et  a la tunnen kuidas toit surub mao seinte vastu. Täiskõhu tunne on meeldiv - kõht pole ei liiga täis, ega ka tühi.

Täiskõhu tunne võib igalühel olla individuaalne ning siinkohal tuleb lihtsalt katsetada ja jälgida oma keha.

Varem poleks ma suutnud sellekohapeal söömist lõpetada, sest mul oli koguaeg alateadlik hirm, et see võib olla mu viimane toidukord kui ma seda head sööki jälle saan (kuna pidevalt keelasin endale teatud toite) ning seega söön end parem viimseni täis.

Nüüd aga ma tean, et ükskõik mis sööki ma tahan, ma saan seda süüa. Kui tunnen, et tahan veel süüa, võin seda alati hiljem teha. Iga toit on mulle alati saadaval ning siit kadus ka ülesöömise vajadus. Tekkis usaldus ja teadmine, et ma võin süüa mida tahan, kuna tahan ja niipalju kui tahan :)

Selline on siis lühike kokkuvõte, kuidas mina sain üle oma söömishäirest. Kõike saab veel pikemalt lahti seletada, aga esialgu üritasin selle võimalikult konkreetselt kirja panna. Loodan, et neil, kellel oli vaja, said mingit abi ja teadmist, et söömishäirest võib üle saada nagu mina sain :)

Kui söömishäiret enam pole, võib alguses tekkida tunne, et midagi on nagu puudu...

Kui söömishäiret enam pole, võib alguses tekkida tunne, et midagi on nagu puudu...mingi tühi tunne, tunne et ei oskagi enam nagu midagi teha oma ajaga. Tekib sõna otseses mõttes leina tunne, nagu te oleksite mingi olulise asja oma elus kaotanud - söömishäire oligi ju nii suur osa teie elust ning see on mõistetav.

Alguses kui ma otsustasin hakata intuitiivset söömist proovima ja see maailm oli mulle veel võõras ja uus, siis ma pidin ka oma elu natuke ümber kohandama.

Oli päris hirmutav, et ma nägin KUI palju aega ma olin oma eelnevas elus pannud toidule - seda süües, selle peale mõeldes, planeerides...see võttis terved mu päevad enda alla. Lausa uskumatu oli seda nüüd kõrvalt näha.

Kui ma hakkasin intuitiivselt sööma ja oma keha kuulama, siis järsku tekkis mul väga palju vaba aega. Ja ma ei osanud alguses selle vaba ajaga midagi peale hakata. Ma ei pidanud enam mõtlema, et mida ma söön, kui palju on seal kaloreid, kas see toit on piisavalt tervislik, mida ma hommikuks ja lõunaks söön, kas mul on ikka koguaeg piisavalt puuvilju ja toortoitu kodus, kui ma välja lähen mida ma seal söön, kas seal restoranis on ikka taime- ja toortoidu võimalused. Pidev söömise ette planeerimine, muretsemine, isudega võitlemine, teatud toidud, mis aina isutasid ja keerlesid mu peas. Kui tulid ülesöömised tänu keelamisele siis pidev stress selle pärast, kui oksendasin siis alati algas mul "homsest uus päev" ja "homsest hakkan korralikuks" planeerimised. Koguaeg olid mu peas mingid mõtted toiduga.

Nüüdsest jäi aga see kõik korraga ära. Alguses oli lihtsalt katsetamise periood, oma keha usaldama hakkamine ja minu keha õppis ka jälle mind usaldama - ta tahtis teada kas ma ikka jätkan intuitiivset söömist, kas kõik toidud on nüüdsest tõesti lubatud? Alguses sõin rohkem ja katsetasin toitude ja maitsetega, mis mulle meeldib ja mis tegelikult ei meeldi. Õppisin oma isusid kuulama, tunnetama mis on täiskõhu tunne, kuna on kõht täis, mis söök mu isu ja nälja rahuldab antud hetkel kõige paremini jne.

Mida rohkem mu keha hakkas mind jälle usaldama, seda vähem ma pidin või tahtsin söögi peale mõelda, söök muutus nagu rohkem teisejärguliseks. Mul tekkis nii palju vaba aega. Alguses oli hirmus, et mis ma sellega peale hakkan. Ma ei osanudki nagu oma vaba ajaga midagi peale hakata. Tekkis isegi mingi rahutuse tunne. Tavaliselt kui ma ei osanud midagi teha - ma sõin. See oli minu lahendus igale asjale, aga nüüd puudus selleks nagu mõte.

Seega hakkasin vaikselt otsima omale tegevusi söömise asemel. Kirjutasin iga päev nimekirju sellest mida ma tahan teha päeva jooksul, et hoida end hõivatuna. Ma olin ju varem nii harjunud alati sööma, kui oli ükskõik mingi vaba aeg ja kui mitte sööma, siis mingil muul moel toiduga seonduvaid tegevusi tegema. Avastasin näiteks, et kui mul tekib selline rahutuse tunne (misjärel tavaliselt ma oleks söönud) pidin hetkeks lihtsalt aja maha võtma ja puhkama. Näiteks olin mitu tundi mingit tööd teinud ja siis tavaliselt vahepauside ajal mul oli alati ettekääne süüa, umbes et kui ma söön siis on mul nagu ÕIGUS paus teha, niisama ei tohi diivanil lösutada ja raamatut lugeda. Et alati kui oli mingi puhkepaus või igavuse hetk, siis ma olin harjunud sööma. Nüüd aga ei olnud sellel mõtet, sest kõik mu isud olid rahuldatud ja ma ei tundnudki konkreetse toidu vastu isu, samuti ei olnud mul kõht tühi, kuna ma sõin mida tahtsin ja ei keelanud endale midagi. Ma teadsin, et võin koguaeg süüa mida tahan ja kunas tahan - kadus hirm.

Samuti ei tahtnud ma neid pause või vaba aega veeta kuidagi muul moel toiduga tegeledes - varem olin näiteks siis internetis surfanud ja toidu kohta midagi lugenud, vaadanud kellegi videot või mõelnud mingite retseptide peale. Nüüd ma tahtsin teha midagi sellist, mis ei oleks üldse toiduga seotud - et ma saaks õppida ka muul moel oma aega sisustama. Näiteks käisin üksinda keset päeva kinos, või käisin jalutamas, või läksin sõbraga välja, helistasin mõnele sõbrannale või võtsin kuuma dušši (talvel oli see eriti mõnus), vahel märkasin, et olen tegelikult hoopis väsinud, ning läksin ja magasin või puhkasin ja lugesin midagi mitte toiduga seonduvat.

See kuidas oma aega kasutada olles söömishäirest vaba, võib olla alguses uus, tundmatu ja isegi hirmutav kogemus. Aga see läheb üle, tuleb lihtsalt leida omale tegevused mis meeldivad.

Võid enda käest küsida, et mis on need tegevused mida ma olen alati teha tahtnud, aga ei ole saanud, sest sul oli söömishäire: näiteks võtta mingi kursus, lihtsalt lugeda, saada sõpradega kokku, alustada mingi uue projektiga vms.

Nüüd ma olen juba harjunud oma aega kuidagi muul moel sisustama ja ei teki enam seda ärevuse tunnet kui mul parasjagu ei ole midagi teha. Ei teki tunnet, et pean sööma söögikordade vahel või siis kui kõht ei ole tegelikult tühi. Alguses võtab kõige selle uuega kohanemine lihtsalt aega ja tuleb endale teadvustada, et see on täiesti normaalne.

Minu jaoks oli algus isegi väga põnev - see, et sain lõpuks süüa kõike mida oli keelanud, see et kadusid igasugused keelamised ja piiramised, see et sain hakata oma isude järgi sööma - see oli niiiiii VABASTAV! :) Ma tegelikult nautisin väga seda protsessi. Mõtlesin, et see lõputu söögiorgia on lõpuks läbi ja olen jõudnud august välja. Kui olid mingid küsimused või kahtlused, siis lugesin jälle neid intuitiivse söömise raamatuid ja sain alati abi ning kinnitust. Sealt ka järk-järgult sai alguse paranemine :)

Soovitan vaadata Youtube'i videosid intuitiivse söömise kohta. väga armas naine Nina V räägib oma kogemusest. Temal oli anoreksia, buliimi, söömahood. Ise olen kõik tema videod läbi vaadanud ning alguses pakkusid need mulle suurt-suurt tuge :) https://www.youtube.com/user/helpfored

PS. Plaanis on teha ka mingi kokkusaamine inimestele, kellel on söömishäired, isud, söömahood. Saaks kokku ja räägiks oma kogemusest ning toetaks üksteist! Loodan, et teile see idee meeldib :)

Söömishäire = allasurutud tunded ja vaimne ebaküpsus?

Minu eelmine südamest kirjutatud ja isiklikul kogemusel põhinev artikkel "Puuvili, toortoit ja isud muu toidu järele" leidis palju vastukaja ning sooviksin jagada veel ka oma mõtteid, mis tekkisid.

Tavameditsiini lähenemine söömishäirele on - emotsionaalne söömine. Kui söömishäirega inimene tuleb arsti või psühholoogi vastuvõtule, et hakata "ravima" emotsionaalset söömist, siis hakatakse lahkama kogu tema senist elu. Hakatakse uurima tema tundeid läbi üksipulgi. Inimene peab hakkama pidama toidupäevikut - millal, miks ja mida ta sõi ning mis olukorras, millised olid tema tunded, palju ta sõi. Kui ta sõi šokolaadi, siis järelikult ta ei kontrollinud oma tundeid ja ei jälginud programmi. Ta peab hakkama analüüsima KOGU oma senist, praegust ja tulevast elu - seda selleks, et lahti saada "emotsionaalsest söömisest".

Ma ei ütlegi, et sellist asja pole olemas nagu emotsionaalne söömine, vaid ütlen seda, et lähtudes enda kogemusest, selline lähenemine asjale on ebaefektiivne ja ei tööta paljude jaoks.

Me läheneme probleemile väga suure ringiga, selle asemel, et minna otse. Lähtudes probleemi tõsidusest, meil ei ole aega terve elu, et end analüüsida, ning lahendus on vaja leida viivitamatult. Söömishäire on tõsine probleem.

Kui mina hakkasin sööma seda mida ma tahtsin, millal tahtsin ja kui palju tahtsin, siis kadus mu "emotsionaalne söömine" peaaegu päevapealt :) Ja üllataval kombel ma ei söö üle ja ma ei tunne, et sööksin ebatervislikult - söön seda mis kehale tundub antud hetkel hea. (Tavameditsiin ütleks, et selline asi on pea võimatu. Emotsionaalse söömise ravi on teadagi väga aeglane protsess). Samuti kadusid ka need halvad emotsioonid, mis mul olid sel ajal kui mul oli söömishäire- nii õnnelkuna ei olnud end juba ammu tundnud :)! Seega ma võiks öelda, et kadusid ka kõik need tunded ja emotsioonid mida ma "proovisin alla suruda", kui lähtuda emotsionaalse söömise teooriast :)

Näiteks e-raamatu "Recover from eating disorders" autor Nina V ütles, et peale seda kui temast sai intuitiivne sööja ning ta lõpetas toitude keelamise, on ta läbi elanud mitmeid raskeid eluperioode (lähedase inimese surm jne) ning mitte üks kord ei ole see pannud teda "emotsionaalselt" sööma, olgugi et tal oli eelnevalt söömishäire pea 10 aastat.

See on ilmselge, et kui sul on söömishäire, siis sul on ka palju, PALJU negatiivseid emotsioone, sest alati kui sa sööd üle, võibolla isegi oksendad, tunned end pärast halvasti, oled enda peale vihased, tunned läbikukkumist, hüljatust, üksiolemise tunnet, negatiivsust. Arvatakse, et need tunded on ülesöömise põhjuseks. Need tunded ja emotsioonid on aga hoopis need, mis JÄRGNEVAD söömishäirele, need ei põhjusta seda. Jällegi, räägin enda eest ning jagan ainult enda tõdemusi.

Muidugi võib olla ka inimesi, kes söövad end emotsionaalselt tundetuks, aga see ei ole reegel, et kõigil söömishäiretega inimestel on sama stsenaarium. Fakt on see, et üks maailma suurimaid tööstusi on dieeditööstus, ning siit tulenevalt võin ka väita, et enamus söömishäirega inimestel on vaja hakata intuitiivselt sööma lihtsalt (õppida jälle kuidas intuitiivselt süüa), kuna nad on aastaid omale võibolla teatud toite keelanud, mitte asuda lõputuna tunduvale tunnete-emotsioonide analüüsimisretkele - paljude jaoks on lahendus märksa lihtsam.

Esmalt tuleb söömishäire kõrvaldada ja siis saab hakata ka juba märksa selgema peaga oma tundeid analüüsima, tegelema oma vaimse otsinguga kui see on vajalik ja inimese soov. Minu point on selles, et me ei pea vaevlema emotsionaalse söömise käes lihtsalt sellepärast, et "me pole veel piisavalt vaimsed või ei kontrolli oma tundeid"- vaid me saame sellest KOHE vabaneda kui me tahame.

Võib ka väita seda, et "me ei ole vaimselt piisavalt kõrgele tasemele jõudnud, et loobuda tavatoidust ja süüa ainult toortoitu" - jah, see võib nii olla. AGA, kus on see vaimne inimene, kes on sinna jõudnud? Las tema ise räägib sellest, las inimene, kes on ise sinna jõudnud ja seda kogenud, räägib sellest. Me räägime tihtipeale seda mida oleme kuskilt LUGENUD, või räägime seda infot, mis TUNDUB meile õige ja loogiline, see mida KEEGI TEINE on kogenud.

Mina räägin ainult enda kogemusest ja sellest mida olen ise läbi teinud, sellepärast võin öelda, et see toimis minu jaoks ning ülejäänud teooriad jäävadki teooriateks. Kui inimesel ei ole ise olnud söömishäiret ja sellest üle saanud, siis on tal väga kerge oleda, et "tegele oma tunnete ja vaimse poolega". Lihtsam öelda kui teha.

Kui mina võitlesin oma söömishäirega, ma proovisin läbi SADU tehnikaid: ma proovisin analüüsida oma tundeid, ma proovisin mediteerida, ennast maha rahustada, lugeda sellealast kirjandust, vaimset kirjadust mis aitaks mul enda käitumisest aru saada jne. Kui olin õnnelik, siis arvasin et "täna ma ikka ei söö üle, ma tunnen end ju nii hästi" - aga õhtul ikka sõin üle ja oksendasin. Ma võisin küll õnnelik olla, aga kui ma ikka keelasin ennast ja piirasin, siis keha pidi kuidagi jõudma tasakaalu ja andma märku et see mida ma teen ei tööta. Ei olnud vahet kuidas ma end valmselt tundsin, kas hästi või halvasti, söömishäire käis ikka minuga vaikselt kaasas, sellepärast, et keelasin endal süüa teatud toite.

Ja ütlen ka seda, et toortoit ise ei põhjustanud minu söömishäiret, asi on üldisemas toidu piiramises. Vahet ei ole mis asju ma piiran ja mis asju ma söön. Söömishäire võib tulla igasuguse keelamise puhul, mitte ainult toortoidu puhul. Aga kuna paljud toortoidu poole liikuvad inimesed hakkavad tahes-tahtamata mingeid toite oma menüüst välja jätma, siis võibki tekkida söömishäire.

Me peaksime olema õnnelikud siin ja praegu mitte tahtma koguaeg olla vaimselt kõrgemad, paremad, "toor"emad. Mitte, et selles midagi halba on, aga me ei oska enam leppida sellega, mis meil on ja seda armastada, oma keha kuulata ning seeläbi ei ole me ka kunagi õnnelikud. Koguaeg tahame midagi muud, me ei ela enam isegi hetkes, ei naudi just seda hetke siin maamunal just praegu :) Aga kuidas olla õnnelik just praegu ja just niisugustena nagu me oleme - ka see vajab vaimset küpsust.

Puuvili, toortoit ja isud muu toidu järele

Palju on räägitud puuviljade söömisest ja sellest kuidas need on nii hea isude kustutajad ja kõhu täitjad kuna sisaldavad nii palju vett, kiudaineid, toitaineid ja me saame neid süüa kordades rohkem, seega tunneb meie kõht täiskõhutunnet.

Versus siis see, et näiteks küpsetatud toit ei sisalda palju vett, on "vitamiinipuudulik" ja kui sööme seda nii, et kõht on "täis" siis sööme seda palju rohkem, võtame kaalust juurde jne.

Kuna mina olen ise toortoidul olnud ja olen ka katsetanud palju, PALJU seda teooriat, siis ma isiklikust vaatepunktist sellega täielikult ei nõustu.

Mina sain omale toitumishäire tänu sellele, et sõin palju palju puuvilja, samas aga oma tegelikke isusid ja soove kuulamata, oma KEHA kuulamata.

Ma sõin toortoitu, aga ometi nagu midagi oli puudu. Mitte koguaeg, aga mida tõsisemaks kujunes mu söömishäire, seda valjemalt ma tundsin, et midagi olulist on puudu ja ma ei saa seda puuviljast ja smuutidest kätte, ma ei saa seda millegipärast kätte sellest kõige tervislikumast toidust maapeal.

Miks, ei osanud ma öelda. Ma sõin ju sisse nii palju vitamiine, mineraale, kasulikke aineid, aga mu keha ei võtnud seda 100%liselt omaks ning andis mulle tugevaid signaale, et see mida ma teen, ei tööta.

Nüüd, peale kolme aastat toortoiduga katsetamist ja ma arvan, et pea kuus aastat, alates ajast mil mul esimesed söömishäire sümptomid tekkisid seoses erinevate toitude piiramisega, olen ma jõudnud teadmisele, mis lõpetas mu söömishäire peaaegu päevapealt.

Mis mina avastasin on see, et toit võib olla küll üdini tervislik ja puhas, aga kui meie keha ei ole 100%liselt valmis üle minema, siis ei saa seda mitte mingi väe võimuga sundida. Ja reaalsus on, et maailmas on VÄGA VÄHE toortoitlasi, kes teevad seda täielikult. Seega on ülimalt loomulik, et paljud sinna ei jõuagi ja ei peagi. Minul, kes ma olen olnud toortoidu siiras pooldaja ja levitaja mitu aastat, ning olen siiani, oli seda infot omaks võtta ÜLIMALT raske. Leppida sellega, et minust ei saa kunagi toortoitlast või et ma ei hakka kunagi täiesti "tervislikult" toituma. See käis mu ego pihta. Aga nüüd ma olen sellega leppinud ja sealt algaski minu paranemistee.

Asi ei ole selles, et puuviljad ja toortoit sisaldaks palju vitamiine-mineraale, ega selles et nad sisaldavad palju vett või kiudainet mis täidaks kõhtu. Selleks, et oma isu rahuldada, me peame sööma seda, mida me tegelikult soovime süüa, meile peab meie toit maitsema ning tekitama peale söömist küllastustunde, selle, et me ei mõtle peale söömist uuesti toidust või sellest mida me järgmisena juba süüa "tohime".

Kui inimesel on konkreetne allergia või toidutalumatus, siis tal ei jää muud üle kui toiduaneid ära jätta. Kuid oma keha kuulamata smuutisid ja puuvilju süüa, ilma et me saaks sellest täit rahuldust ning pidevalt teiste toitude peale mõeldes, ei saa olla toortoit meie ainus lahendus.

Alati õpetatakse meile, et elage loodusega harmoonias, ümbritsevaga kooskõlas - ja siis õpetatakse, aga ärge sööge šokolaadi, pange soola oma toidule või sööge oliiviõli, sest see ei ole tervislik, KUIGI me seda tahame. Vahet ei ole, et teie keha tahab seda, öeldakse, et teie keha on RUMAL, ta ei tea mida ta tahab, te peate oma mõistusega sellest üle olema. Seda ei öelda võibolla otseselt aga mainitakse umbes et "kui teil on muud isud, siis te kas surute oma tunded alla ning olete emotsionaalne sööja või ei tee toortoitumist õigesti". Või umbes midagi sellist, sest asi ei saa ju ometi olla selles, et te keha ka vajaks tõesti neid nö "ebatervislikke" asju? Või siiski saab? Puuviljade söömine ja vitamiinirikas toortoit ju lihtsalt PEAB meie isu täielikult rahuldama kuna see on nii tervislik ja meie loomulik toit? Aga kas see on ikka nii?

Fakt on see, et kui mina hakkasin sööma toite mida ma TÕELISELT tahtsin ja lubasin seda teha endal ilma tingimusteta, ilma keelamata, siis lõppes minu söömishäire, lõppes ülesöömine, lõppes oksendamine, lõppesid süütunded seoses toiduga, lõppes enesepiitsutamine, ma lõpetasin oma keha vastu võitlemise, vahet ei ole siis, et mu mõistus tahtis olla täiuslik toortoitlane, teiste eeskuju. Ma lihtsalt sain aru, et mõistus võib küll tahta ja igasugu seletusi välja mõelda miks toortoit on hea ja ka näha teaduslikke tõestusi, aga kehal on millegipärast omad soovid ning neid ei saa jätta tähelepanuta.

Ma ise söön siiani palju puuvilju ja värsket, mulle meeldib see, ning pooldan toortoitu ja olen siiani uskumusel et see on meile ainult kasulik :) Aga vahe on selles, kuidas ma sellesse SUHTUN. Mul ei ole enam reegleid, ei ole reegleid, et üks asi on üdini hea, teine üdini halb, et sool on halb kuna teaduslikud uurimused seda tõestavad, et oliiviõli on halb kuna see on rafineeritud ja mingist tervikust eraldatud. Vaid mingil moel see paljudele inimestele sobib, aitab neil olla tänapäeva maailmas õnnelikumad, tunda end paremini, olle enesega rahujalal. See sobib paljudele inimestele, ka mulle ning selles ei ole midagi halba.

Ma ei "võitle" enam oma isudega, ma ei söö tervislikku toitu sest see on hea mulle, ma söön seda sest mul isutab selle järele. Kui ei isuta, siis ma ei söö seda ja söön ÜKSKÕIK mida muud mille järele mul isutab, aga ma siis ei mõtle et "täna söön ebatervislikult ning homme püüan süüa rohkem puuvilju, salatit et seda nö heastada" vms või hakkan suvaliselt paastuma, tegema veepäevi, mahlapaaste, siis jälle ülesüües ja siis jälle paastudes, nii üles-alla.

Põhjus miks ma sellest kõigest kirjutan on see, et ma näen ja olen näinud kuidas inimesed, kes küll parimate kavatsusega lähevad tervisliku toidu ja toortoidu peale üle, aga ikka neil tekivad söömahood, õgimised, süütunne seoses toiduga, söömishäire, keelamised ja ma näen, et nad ei saa aru, miks see kõik nendega toimub, mis on selle põhjus. Ja ma ise tean, et sellises teadmatuses olemine on väga raske ja isegi masendav. Kui ka kõige tervislikum toit tekitab teil söömishäire, pideva kontrolli vajaduse seoses toiduga, toidu pärast lakkamatu muretsemise, siis mina arvan, et see teeb teile pigem kahju ning teil on aeg astuda tagasi ning vaadata seda kõike kõrvalt. Kas see teeb teid ka tegelikult õnnelikuks?

Ma armastan toortoitu, siiani vaatan videosid teistest toortoitlastest ja see kõik inspireerib mind ja ma elan neile kaasa :) Aga samas ma elan ka oma elu, enda kehas, sellisena nagu ma olen ning saan aru, et mina ei ole keegi teine. Olen just eriline ja ainulaadne ning see mis sobib mõnele, ei sobi teisele ning olen sellest aru saanud ja tunnen end jälle endale lähemal ning armastan ennast tänu sellele mõistmisele rohkem. Ei süüdista kui ma ei söö nii nagu teised või nii nagu "liidrid".

Igaüks peab leidma enda tee ja see on täiesti ok. Ärge minge juba sissetallatud rada vaid leidke oma rada ja tee, see on siiski teie elu :)

PS. saan ka aru, et sellest artiklist võib teil tekkida rohkem küsimusi, kui siin hetkel vastatud oli. Seega soovitan teil ise uurida juurde intuitiivse söömise kohta.
Soovitan raamatuid:
1) http://www.amazon.com/Intuitive-Eating-Evelyn-Tribole/dp/1250004047/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1394359589&sr=8-1&keywords=intuitive+eating
2) http://helpforeatingdisorder.org/