Saturday, June 28, 2014

Vanem intervjuu Sille Poolaga

Aasta oli siis 2011 kui selle intervjuu tegin :) Ma olin siis veel Austraalias ning ma ei olnud veel kohanud ühtegi eestlast kes toortoiduga tegeleks, ega siis ei olnudki neid veel palju... nüüd muidugi rohkem. Teadsin ainult Sille Poolat, seega temale need küsimused saatsingi. Arvestage kindlasti sellega et 3 aastat on möödunud ja võibolla mõned vastused saaks tänasel päeval teisiti vastatud, aga huvitav lugemine ikka :)
Sille uus raamat "Toortoidu A ja O"

Alati on huvitav lugeda ja teada saada teiste inimeste kogemusi. Teiste inimeste lood on need mis inspireerivad ja mõjuvad kõige rohkem. Igav on ainult fakte lugeda. Mina isiklikult ei tunne kedagi eestlastest, kes tegeleks toortoitumisega ning mul pole kunagi õnnestunud teise eestlasega sellel teemal põhjalikumalt vestelda. Sellepärast otsustasingi kirjutada Sille Poolale, kes on üks www.paikesetoit.ee asutajatest.

Küsimused valisin vastavalt sellele, mis minu jaoks kõige rohkem selles vallas hetkel mõtlema paneb. Sille vastused olid minu jaoks väga huvitavad, kuid loomulikult tahaks ma nüüd veel rohkem teada ning iga vastuse veel põhjalikumalt lahti harutada :) Aga aitäh talle, et ta selle aja leidis.

1. Miks Te hakkasite toortoitujaks? Mis on Teile motivatsiooniks ja miks langetasite sellise otsuse?

Õppisin sel ajal Tervisekoolis toitumisnõustajaks, kui sattusin esimest korde Gabreil Cousensi, David Wolfe ja Victoria Boutenko raamatutele. Taimetoitlane olin juba olnud mitmeid aastaid ja eesti keeles köitsid mind Anastasia raamatud ning Norman Walker ja Arnold Ehret. Kõik nad kirjutasid sellest, kui palju inimene on kaotanud loodusest eemaldumisel. Oli vist otsene loomulik järg taimetoitlusele ka. Saada toidetud otse loodusest, oma aiast (olin hiljuti maale ka kolinud) tundus kuidagi väga õige. Toitumist õppides oligi kohe siis võimalus nö spetsialiseeruda ja õppida tundma just toortoitumist puudutavaid küsimusi. Toortoitlaseks hakkamise põhjuseid oligi mitu: 4 kuune laps - et tal hakkas tekkima kerge peakõõm siis nõustajana ma ei tahtnud lihtsalt rääkida: vaadake looduslik toitumine on toortoitumine, see aitab meie tervisel taastuda ja kehal uueneda, ma tahtsin ikka rääkida seda, mida ma mitte ainult ei loe vaid ka praktikas esindan.

2. Mis on olnud kõige raskem osa selles elustiilis Teie jaoks?

Esimesel 100% toortoidu kuudel (4-5kuud) ja pärast seda järjestikusel 100% toortoiduaastal, tundus olevat keeruline valmistada küpsetatud toitu teistele.  Üleminek ei olnud üldse raske, ju siis olin piisavalt küps. Kui abivahendid ka muretsetud ja sain kontakitd, kuskohast mõningaid kvaliteetseid toiduaineid tellida - tundus kõik väga vahva. Võibolla oli raske ka tavapärase inimkeskkonna ettevaatlik ja pigem eitav suhtumine sellisesse toitumisstiili. Oleks olnud tore seda oma lähedastega jagada.

3. Milliseid muutusi olete tundnud ning märganud oma kehas, vaimus ja elus tänu toortoitumisele?

On minu käest palju küsitud, kas ma hakkasin haiguse tõttu. Ei olnud haige, ei olnud juba kaua põdenud ka külmetushaigusi - need kadusid koos taimetoitlusega. Unevajadus vähenes. Mul oli kolm väikest last (2 suurt ka muidugi) - väikseim siis 4 kuune ja keegi lasteaias ei käinud. Rinnaga toitmine, teistega tegelemine - ja ma sain ilusti ööga välja magada. Varem mäletan olin imetamise ajal ikkagi väsinud, tahtsin päeval magada. Siis mõtlemise selgus ja kiirus kasvas, tundus väga lihtne haarata ja läbi töötada uut materjali, võtta üldse vastu uut.

4. Kuidas toimite seltskondlikel üritustel, kus pakitakse peamiselt küpsetatud toitu? Kas peate 100% toortoitumisest kinni?

Jah, mind enam ei kutsutagi külla:). Tegelikult on nii: üldiselt sätin mineku aja sinnakanti, kus ma olen juba söönud. Või ka võtan toortoitu kaasa - see on saanud sooja vastuvõtu osaliseks. 100% toortoidu aastal pidasin väga täpselt ja rangelt kinni. Nüüd olen 80% toortoiduline ja vabama suhtumisega. Aga kuna see 20% küpsetatud toidust peab olema ka kvaliteetne ja suhkru-liha-muna-piima-rafin. jahude vaba ega siis ka tavakülastuse puhul on väike valik. Kui laual on siis söön puuvilja, kui ei ole siis ei söögi. Miks peaks külas sööma?

5. Kas Teil on kunagi isu mõne küpsetatud toidu järele ning kuidas sellises situatsioonis toimite?

Minu suhtumine küpsetatud toitu on juba liig teaduslik:). Ma olen lugenud sellealast kirjandust ja psühholoogilisi aspekt - nii et kui ma näen kuskil küpsetatud toitu siis ma mõteln kohe, et ahaa, need on emotsionaalsed sidemed, mitte toit ise mis tundub kuidagi omane ja maitsev. Olen ka ära proovinud, kui 100% toortoidu aasta otsa sai - et võtan nüüd ja küpsetan midagi - peas keerlesid päris mitmed küpsetatud toidud. Aga tegin ja proovisin - absoluutne pettumus, ei olnudki nii maitsev. Praegu ma oskan teha juba nii spetsiifilisi toortoiduroogasid, et kui kuskil ka midagi isu tekitab siis jah, teen mõne pähklikreemi või segan tooršokolaadi kokku, või kuivatan midagi aga tõesti, nüüd 3. toortoiduaastal järjest vähem isusid tekib. Ka see on psühholoogia.

6. Mida soovitate Eestlastele toortoiduvalikus talvisel ajal? Kust hangite talvel vajaliku elusa toidu Eestis?

Ma tegin isegi selleteemalise kursuse: soojad ja soojendavad toortoidud. Vaatasin mitmed soovitused ja raamatud läbi nign tegin tubli konspekti - seda saab minu käest väikese tasu eest ka tellida. Vürtsid, maitsetaimed, soojendavad teed - soojendavad keha, aitavad seedida toitu. Maapirn on väga hea, Kuivatatud puuviljad ja kuuseokkad on samuti need, mis aitavad väga edukalt vitamiinide&mineraalide vajadust täita. Mul on emaga kahe aia saak. Ja ostan ka turult, kui puudu jääb. Põhitoit on praegu kõrvits - päikese käes kasvanud, kollast värvi - muskaatkõrvitsad on veel pehmemad ja magusamad - lihtsalt supertoit. Porgandit, maguskartulit veel juurikatest. Võilillejuur, hapukapsas ja kimchee - fermenteeritud aedvili. Seemne-aedvilja kuivatatud leib. Ja ma ostan veel lisaks lõuna pool kasvavaid pähkleid-datleid-viigimarju ja kakaouba.

7. Kas toortoitumine on Eestis kallis eluviis?

Alguses tundus sedamoodi küll. Blender, kuivati, riivid, tooršokolaad, igasugu superfoodid, mahepähklid, mahe kuivatatud puuviljad. Aga see on igapäevane investeering oma tervisesse, laste tervisesse. Ja peale esimest vaimustuse aastat - kus ma tellisin kõiki huvitavaid ja uusi toiduaineid kastide viisi, on järgnenud sellised rahulikumad ajad - olen proovinud, maitsnud, söönud- aga nüüd ei vaja ma üldse niipalju toitu. Ja söön rohkem sellist aed- ja puuvilja, oma kuuseokkaid ja ei tunne vajadust süüa iga päev mitu korda kallist jahvatatud superfoodi. Toortoit täidab rohkem ja toidab enam. Samuti on isegi ameeriklastel päris mitmeid tabeleid, kus nad näitavad, et mahetoit võib küll olla kallim aga kõik need toidulisndid, tabletid, apteekides ja arstikabinettides viibitud aeg maksab lõppkokkuvõtte rohkem. Kui sul on tervist, siis sul on ka aega, siis on sul ka jõudu ja energiat.

8. Soovitage mõnda head toortoidu-alast raamatut

Neid on täitsa palju häid: alguses sobib väga hästi Victoria Boutenko 12 steps to raw food, ka David Wolfe Sunfood Sucsess Diet System. Keda huvitab rohkem üksikasjalik ja põhjalikum ülevaade, siis MD Gabriel Cousens raamatud. Retseptiraamatutest on head Matt Amsdeni oma, Renee Underkoffler, ja minu enda e-raamatud ka, kuna seal on paljude erinevate autorite retsepte.

Vaata kodulehte siit: www.paikesetoit.ee
või loe blogi: paikesetoit.blogspot.com

Päikesetoidu e-raamatud - šokolaadiraamat ja päikesetoidu parimad palad: www.paikesetoit.ee/tooted

Saturday, June 21, 2014

Minu intuitiivse söömise update

Hei kõigile kallitele! :)

Tuli tahtmine teha väike update minu söömise kohta. Mõned ehk teavad, et kannatasin varem söömishäire all ning vabansesin sellest tänu intuitiivsele söömisele. Mõtlesin täna kirjutada siia sellest natuke kuidas mul on vahepeal söömisega läinud :)

Aprillis käisin Itaalias reisimas 3 nädalat. See oli seljakoti reis ja tegime couchsurfingut, mis tähendab seda, et ööbisime iga paari päeva tagant erinevas peres ja erinevate inimeste juures. Teadagi sellisel reisil on päris raske süüa 100% seda just mida sa tahaksid. Aga juba ennem reisi tegin endaga kokkuleppe, et ei hakka sellepärast stressama. Liha ma ei söönud, küll aga tulid sisse piimatooted ja gluteen. Pea iga päev sõime pastat, vahel tomatikastmega, aga vahel ka koorekastmega ja muidugi juustu kõrvale (juustu ei olnud ma juba mitu aastat vist söönud). Samuti sõin saia ja rohkem rasvast kui tavaliselt. Lisaks jõin veini, mida ma eestis olles ei tee. Olin täiesti oma tavapärasest rutiinist väljas ja täiesti uute inimestega, seega harjusin ja kohandusin ka kuidagi selle olukorraga vastavalt. Esimestel päevadel oli kõht kinni ja ei olnud suurem asi olla, aga sain sellest üle ja pärast oli juba ok. Puuvilju ja värsket sain ka süüa, aga kui olla toortoidul siis on teadagi vaja suuremat hulka toitu, et kõht täis saada ning ei olnud endaga võimalus kaasa tassida suuri puuviljavarusi. Seega sõin nii palju värsket kui sain, aga ei hakanud sellepärast tühja kõhtu kannatama kui puuviljade söömine ei olnud võimalik. Tahtsin, et sellel reisil saaksin keskenduda reisimisele ja nautimisele, mitte toidu pärast muretsemisele.

Selle jutuga tahan öelda seda, et ma olen nii õnnelik ja uhke enda üle, et ma ei hakanud endale stressi tekitama sellepärast, et ei saanud süüa oma tavapäraseid sööke - ma isegi ei tahtnud, sest tuleb tunnistada, et Iaalia pasta on tõesti mailma parim :) See oli justkui katsumus mulle, et kas suudan tõesti süüa neid toite ilma sellepärast stressamata, süümepiinu tundmata, kartmata, et mul tuleb akne tagasi või lähen paksuks. See oli hea kogemus mulle ja vajalik.

Seda ma olen juba varem rääkisnud, et vahel inimesed lähevad liiga äärmusesse, liiga puhtaks ning see hakkab nende elu segama ja nad ei suuda end tunda vabalt kui nende toit ei ole ideaalne. Nad ei oska kohanduda võõra toiduga ja see võib viia enese piitsutamiseni.

Minu söömishäire seisukohalt oli väga oluline just see aeg, mil lubasin endal süüa absoluutselt kõike mida ma TAHTSIN (rõhutan sõna "tahtsin" kuna see ei tähenda et ma sööksin absoluutselt kõike, ma lihtsalt söön toitu mida ma tahan, aga ma ei söö näiteks liha, kummikomme jne) ja see lubamine, ilma tingimusteta, aitas mul üle saada toitumishäirest. Ja nüüd see Itaalias käimine aitas mul mõista taaskord, et tegelikult ei juhtu mitte midagi kui vahel peaksin ka sellist mulle tavapäratut toitu sööma. Mul ei tulnud aknet tagasi, ma ei võtnud grammigi juurde (olgugi et itaallased söövad tugeva õhtusöögi alles kl 11 õhtul/öösel!! :P) ja kohe kui sain eestis jälle oma tavapärase puuvilja ja 100% taimetoidu juurde tagasi läks seedimine tagasi normaalseks :)

Seal Itaalias olles ma sain oma kõik isud vist nii täis süüa ja kõik hirmud ja uskumused vabaks lasta, et kui ma eestisse tulin tagasi, siis alates sellest ajast ma olen söönud veel tervislikumalt. Mitte et ma peaks, aga ma lihtsalt tunnen et tahan. See kui lased endal süüa ja ei sea mingeid piiranguid, see vabastab kõik hirmud ja ülesöömised ja kontrolli vajaduse seoses toiduga. Sa mõistad, et ei pea enam mitte kunagi endale midagi keelama ja kõik on lubatud. Aga asja ilu on selles, et kui kõik on lubatud ja sa võid kõike süüa ilma tingimusteta, siis sa ei tahagi enam paljusid asju süüa mida sa olid eelnevalt võibolla kohutavalt tahtnud (kuna olid endale keelanud).

Ja ühte asja tahan veel rõhutada, et paljud arvavad, et intuitiivne söömine on ebatervislik söömine, et lubad endale kõike (sh palju ebatervislikku) ja sööd nii oma elu lõpuni. Ei ole nii. Intuitiivse söömise juurde käib ka teadlik söömine - ei ole midagi halba enda harimises toidu kohta, et sa teaksid, mis on see toit mida sa sööd, kas see on ka tegelikult su kehale vajalik või on tugevalt rafineeritud ja sünteetiline. Kas see paneb su pea valutama ja kõhu kinni? Kas see toetab su tervist või mitte ja selle teadmisega sa saad teha tervislikemaid valikuid - vabatahtlikult. Aga intuitiivse söömise pool sellest aitab sul ka kahe jalaga maa peale jääda ning võtta asja realistlikult, et midagi ei juhtu kui vahel tuleb sisse ka mõni nö tavapäratu toit ja me ei lasku äärmusesse ega hakka end süüdistama või piinama toidu pärast.

Veel üks nipp mida ma olen enda juures avastanud - et kuidas jääda truuks veganlusele (nagu ma juba ütlesin, et Itaalias olles tulid ka mõned piimatooted sisse). Mina hakkasin alguses veganiks/taimetoitlaseks oma tervise pärast - kuna mul oli akne, siis ma soovisin loobuda piimatoodetest, et oma näonahka korda saada. Näonaha sain korda ja kui vahel harva tuli mõni piimatoode sisse, siis ei juhtunud midagi hullu. Ja kuna midagi hullu ei juhunud mu tervisega, siis täielikult piimatoodetest ma ju ei olnud ikkagi loobunud, mingi 1x kuus kuskiltkaudu see mu toitu pääses.

Veganlusele aitab kindlaks jääda see, kui sa ei tee seda mitte ainult oma tervise pärast vaid pigem loomade pärast. Ja kui ma selle enda jaoks selgeks tegin, siis ma ei ole tahtnud mitte mingit piimatootega sööki või muud loomset. Minul aitab see, kui ma mõtlen loomadele ja siis on väga palju kergem teha tervislikemaid, puhatamaid ja loomasõbralikumaid valikuid. Kui kahtled, kas loomadel ikka on nii halb seal liha-, piima- munatööstuses siis palun vaata youtube'si videosid ja sa veendud selles.

Aitäh lugemast, tsau! :)
Elisa