Versus siis see, et näiteks küpsetatud toit ei sisalda palju vett, on "vitamiinipuudulik" ja kui sööme seda nii, et kõht on "täis" siis sööme seda palju rohkem, võtame kaalust juurde jne.
Kuna mina olen ise toortoidul olnud ja olen ka katsetanud palju, PALJU seda teooriat, siis ma isiklikust vaatepunktist sellega täielikult ei nõustu.
Mina sain omale toitumishäire tänu sellele, et sõin palju palju puuvilja, samas aga oma tegelikke isusid ja soove kuulamata, oma KEHA kuulamata.
Ma sõin toortoitu, aga ometi nagu midagi oli puudu. Mitte koguaeg, aga mida tõsisemaks kujunes mu söömishäire, seda valjemalt ma tundsin, et midagi olulist on puudu ja ma ei saa seda puuviljast ja smuutidest kätte, ma ei saa seda millegipärast kätte sellest kõige tervislikumast toidust maapeal.
Miks, ei osanud ma öelda. Ma sõin ju sisse nii palju vitamiine, mineraale, kasulikke aineid, aga mu keha ei võtnud seda 100%liselt omaks ning andis mulle tugevaid signaale, et see mida ma teen, ei tööta.
Nüüd, peale kolme aastat toortoiduga katsetamist ja ma arvan, et pea kuus aastat, alates ajast mil mul esimesed söömishäire sümptomid tekkisid seoses erinevate toitude piiramisega, olen ma jõudnud teadmisele, mis lõpetas mu söömishäire peaaegu päevapealt.
Mis mina avastasin on see, et toit võib olla küll üdini tervislik ja puhas, aga kui meie keha ei ole 100%liselt valmis üle minema, siis ei saa seda mitte mingi väe võimuga sundida. Ja reaalsus on, et maailmas on VÄGA VÄHE toortoitlasi, kes teevad seda täielikult. Seega on ülimalt loomulik, et paljud sinna ei jõuagi ja ei peagi. Minul, kes ma olen olnud toortoidu siiras pooldaja ja levitaja mitu aastat, ning olen siiani, oli seda infot omaks võtta ÜLIMALT raske. Leppida sellega, et minust ei saa kunagi toortoitlast või et ma ei hakka kunagi täiesti "tervislikult" toituma. See käis mu ego pihta. Aga nüüd ma olen sellega leppinud ja sealt algaski minu paranemistee.
Asi ei ole selles, et puuviljad ja toortoit sisaldaks palju vitamiine-mineraale, ega selles et nad sisaldavad palju vett või kiudainet mis täidaks kõhtu. Selleks, et oma isu rahuldada, me peame sööma seda, mida me tegelikult soovime süüa, meile peab meie toit maitsema ning tekitama peale söömist küllastustunde, selle, et me ei mõtle peale söömist uuesti toidust või sellest mida me järgmisena juba süüa "tohime".
Kui inimesel on konkreetne allergia või toidutalumatus, siis tal ei jää muud üle kui toiduaneid ära jätta. Kuid oma keha kuulamata smuutisid ja puuvilju süüa, ilma et me saaks sellest täit rahuldust ning pidevalt teiste toitude peale mõeldes, ei saa olla toortoit meie ainus lahendus.
Alati õpetatakse meile, et elage loodusega harmoonias, ümbritsevaga kooskõlas - ja siis õpetatakse, aga ärge sööge šokolaadi, pange soola oma toidule või sööge oliiviõli, sest see ei ole tervislik, KUIGI me seda tahame. Vahet ei ole, et teie keha tahab seda, öeldakse, et teie keha on RUMAL, ta ei tea mida ta tahab, te peate oma mõistusega sellest üle olema. Seda ei öelda võibolla otseselt aga mainitakse umbes et "kui teil on muud isud, siis te kas surute oma tunded alla ning olete emotsionaalne sööja või ei tee toortoitumist õigesti". Või umbes midagi sellist, sest asi ei saa ju ometi olla selles, et te keha ka vajaks tõesti neid nö "ebatervislikke" asju? Või siiski saab? Puuviljade söömine ja vitamiinirikas toortoit ju lihtsalt PEAB meie isu täielikult rahuldama kuna see on nii tervislik ja meie loomulik toit? Aga kas see on ikka nii?
Fakt on see, et kui mina hakkasin sööma toite mida ma TÕELISELT tahtsin ja lubasin seda teha endal ilma tingimusteta, ilma keelamata, siis lõppes minu söömishäire, lõppes ülesöömine, lõppes oksendamine, lõppesid süütunded seoses toiduga, lõppes enesepiitsutamine, ma lõpetasin oma keha vastu võitlemise, vahet ei ole siis, et mu mõistus tahtis olla täiuslik toortoitlane, teiste eeskuju. Ma lihtsalt sain aru, et mõistus võib küll tahta ja igasugu seletusi välja mõelda miks toortoit on hea ja ka näha teaduslikke tõestusi, aga kehal on millegipärast omad soovid ning neid ei saa jätta tähelepanuta.
Ma ise söön siiani palju puuvilju ja värsket, mulle meeldib see, ning pooldan toortoitu ja olen siiani uskumusel et see on meile ainult kasulik :) Aga vahe on selles, kuidas ma sellesse SUHTUN. Mul ei ole enam reegleid, ei ole reegleid, et üks asi on üdini hea, teine üdini halb, et sool on halb kuna teaduslikud uurimused seda tõestavad, et oliiviõli on halb kuna see on rafineeritud ja mingist tervikust eraldatud. Vaid mingil moel see paljudele inimestele sobib, aitab neil olla tänapäeva maailmas õnnelikumad, tunda end paremini, olle enesega rahujalal. See sobib paljudele inimestele, ka mulle ning selles ei ole midagi halba.
Ma ei "võitle" enam oma isudega, ma ei söö tervislikku toitu sest see on hea mulle, ma söön seda sest mul isutab selle järele. Kui ei isuta, siis ma ei söö seda ja söön ÜKSKÕIK mida muud mille järele mul isutab, aga ma siis ei mõtle et "täna söön ebatervislikult ning homme püüan süüa rohkem puuvilju, salatit et seda nö heastada" vms või hakkan suvaliselt paastuma, tegema veepäevi, mahlapaaste, siis jälle ülesüües ja siis jälle paastudes, nii üles-alla.
Põhjus miks ma sellest kõigest kirjutan on see, et ma näen ja olen näinud kuidas inimesed, kes küll parimate kavatsusega lähevad tervisliku toidu ja toortoidu peale üle, aga ikka neil tekivad söömahood, õgimised, süütunne seoses toiduga, söömishäire, keelamised ja ma näen, et nad ei saa aru, miks see kõik nendega toimub, mis on selle põhjus. Ja ma ise tean, et sellises teadmatuses olemine on väga raske ja isegi masendav. Kui ka kõige tervislikum toit tekitab teil söömishäire, pideva kontrolli vajaduse seoses toiduga, toidu pärast lakkamatu muretsemise, siis mina arvan, et see teeb teile pigem kahju ning teil on aeg astuda tagasi ning vaadata seda kõike kõrvalt. Kas see teeb teid ka tegelikult õnnelikuks?
Ma armastan toortoitu, siiani vaatan videosid teistest toortoitlastest ja see kõik inspireerib mind ja ma elan neile kaasa :) Aga samas ma elan ka oma elu, enda kehas, sellisena nagu ma olen ning saan aru, et mina ei ole keegi teine. Olen just eriline ja ainulaadne ning see mis sobib mõnele, ei sobi teisele ning olen sellest aru saanud ja tunnen end jälle endale lähemal ning armastan ennast tänu sellele mõistmisele rohkem. Ei süüdista kui ma ei söö nii nagu teised või nii nagu "liidrid".
Igaüks peab leidma enda tee ja see on täiesti ok. Ärge minge juba sissetallatud rada vaid leidke oma rada ja tee, see on siiski teie elu :)
PS. saan ka aru, et sellest artiklist võib teil tekkida rohkem küsimusi, kui siin hetkel vastatud oli. Seega soovitan teil ise uurida juurde intuitiivse söömise kohta.
Soovitan raamatuid:
1) http://www.amazon.com/Intuitive-Eating-Evelyn-Tribole/dp/1250004047/ref=sr_1_1?ie=UTF8&qid=1394359589&sr=8-1&keywords=intuitive+eating
2) http://helpforeatingdisorder.org/
No comments:
Post a Comment