Söömishäire = allasurutud tunded ja vaimne ebaküpsus?

Minu eelmine südamest kirjutatud ja isiklikul kogemusel põhinev artikkel "Puuvili, toortoit ja isud muu toidu järele" leidis palju vastukaja ning sooviksin jagada veel ka oma mõtteid, mis tekkisid.

Tavameditsiini lähenemine söömishäirele on - emotsionaalne söömine. Kui söömishäirega inimene tuleb arsti või psühholoogi vastuvõtule, et hakata "ravima" emotsionaalset söömist, siis hakatakse lahkama kogu tema senist elu. Hakatakse uurima tema tundeid läbi üksipulgi. Inimene peab hakkama pidama toidupäevikut - millal, miks ja mida ta sõi ning mis olukorras, millised olid tema tunded, palju ta sõi. Kui ta sõi šokolaadi, siis järelikult ta ei kontrollinud oma tundeid ja ei jälginud programmi. Ta peab hakkama analüüsima KOGU oma senist, praegust ja tulevast elu - seda selleks, et lahti saada "emotsionaalsest söömisest".

Ma ei ütlegi, et sellist asja pole olemas nagu emotsionaalne söömine, vaid ütlen seda, et lähtudes enda kogemusest, selline lähenemine asjale on ebaefektiivne ja ei tööta paljude jaoks.

Me läheneme probleemile väga suure ringiga, selle asemel, et minna otse. Lähtudes probleemi tõsidusest, meil ei ole aega terve elu, et end analüüsida, ning lahendus on vaja leida viivitamatult. Söömishäire on tõsine probleem.

Kui mina hakkasin sööma seda mida ma tahtsin, millal tahtsin ja kui palju tahtsin, siis kadus mu "emotsionaalne söömine" peaaegu päevapealt :) Ja üllataval kombel ma ei söö üle ja ma ei tunne, et sööksin ebatervislikult - söön seda mis kehale tundub antud hetkel hea. (Tavameditsiin ütleks, et selline asi on pea võimatu. Emotsionaalse söömise ravi on teadagi väga aeglane protsess). Samuti kadusid ka need halvad emotsioonid, mis mul olid sel ajal kui mul oli söömishäire- nii õnnelkuna ei olnud end juba ammu tundnud :)! Seega ma võiks öelda, et kadusid ka kõik need tunded ja emotsioonid mida ma "proovisin alla suruda", kui lähtuda emotsionaalse söömise teooriast :)

Näiteks e-raamatu "Recover from eating disorders" autor Nina V ütles, et peale seda kui temast sai intuitiivne sööja ning ta lõpetas toitude keelamise, on ta läbi elanud mitmeid raskeid eluperioode (lähedase inimese surm jne) ning mitte üks kord ei ole see pannud teda "emotsionaalselt" sööma, olgugi et tal oli eelnevalt söömishäire pea 10 aastat.

See on ilmselge, et kui sul on söömishäire, siis sul on ka palju, PALJU negatiivseid emotsioone, sest alati kui sa sööd üle, võibolla isegi oksendad, tunned end pärast halvasti, oled enda peale vihased, tunned läbikukkumist, hüljatust, üksiolemise tunnet, negatiivsust. Arvatakse, et need tunded on ülesöömise põhjuseks. Need tunded ja emotsioonid on aga hoopis need, mis JÄRGNEVAD söömishäirele, need ei põhjusta seda. Jällegi, räägin enda eest ning jagan ainult enda tõdemusi.

Muidugi võib olla ka inimesi, kes söövad end emotsionaalselt tundetuks, aga see ei ole reegel, et kõigil söömishäiretega inimestel on sama stsenaarium. Fakt on see, et üks maailma suurimaid tööstusi on dieeditööstus, ning siit tulenevalt võin ka väita, et enamus söömishäirega inimestel on vaja hakata intuitiivselt sööma lihtsalt (õppida jälle kuidas intuitiivselt süüa), kuna nad on aastaid omale võibolla teatud toite keelanud, mitte asuda lõputuna tunduvale tunnete-emotsioonide analüüsimisretkele - paljude jaoks on lahendus märksa lihtsam.

Esmalt tuleb söömishäire kõrvaldada ja siis saab hakata ka juba märksa selgema peaga oma tundeid analüüsima, tegelema oma vaimse otsinguga kui see on vajalik ja inimese soov. Minu point on selles, et me ei pea vaevlema emotsionaalse söömise käes lihtsalt sellepärast, et "me pole veel piisavalt vaimsed või ei kontrolli oma tundeid"- vaid me saame sellest KOHE vabaneda kui me tahame.

Võib ka väita seda, et "me ei ole vaimselt piisavalt kõrgele tasemele jõudnud, et loobuda tavatoidust ja süüa ainult toortoitu" - jah, see võib nii olla. AGA, kus on see vaimne inimene, kes on sinna jõudnud? Las tema ise räägib sellest, las inimene, kes on ise sinna jõudnud ja seda kogenud, räägib sellest. Me räägime tihtipeale seda mida oleme kuskilt LUGENUD, või räägime seda infot, mis TUNDUB meile õige ja loogiline, see mida KEEGI TEINE on kogenud.

Mina räägin ainult enda kogemusest ja sellest mida olen ise läbi teinud, sellepärast võin öelda, et see toimis minu jaoks ning ülejäänud teooriad jäävadki teooriateks. Kui inimesel ei ole ise olnud söömishäiret ja sellest üle saanud, siis on tal väga kerge oleda, et "tegele oma tunnete ja vaimse poolega". Lihtsam öelda kui teha.

Kui mina võitlesin oma söömishäirega, ma proovisin läbi SADU tehnikaid: ma proovisin analüüsida oma tundeid, ma proovisin mediteerida, ennast maha rahustada, lugeda sellealast kirjandust, vaimset kirjadust mis aitaks mul enda käitumisest aru saada jne. Kui olin õnnelik, siis arvasin et "täna ma ikka ei söö üle, ma tunnen end ju nii hästi" - aga õhtul ikka sõin üle ja oksendasin. Ma võisin küll õnnelik olla, aga kui ma ikka keelasin ennast ja piirasin, siis keha pidi kuidagi jõudma tasakaalu ja andma märku et see mida ma teen ei tööta. Ei olnud vahet kuidas ma end valmselt tundsin, kas hästi või halvasti, söömishäire käis ikka minuga vaikselt kaasas, sellepärast, et keelasin endal süüa teatud toite.

Ja ütlen ka seda, et toortoit ise ei põhjustanud minu söömishäiret, asi on üldisemas toidu piiramises. Vahet ei ole mis asju ma piiran ja mis asju ma söön. Söömishäire võib tulla igasuguse keelamise puhul, mitte ainult toortoidu puhul. Aga kuna paljud toortoidu poole liikuvad inimesed hakkavad tahes-tahtamata mingeid toite oma menüüst välja jätma, siis võibki tekkida söömishäire.

Me peaksime olema õnnelikud siin ja praegu mitte tahtma koguaeg olla vaimselt kõrgemad, paremad, "toor"emad. Mitte, et selles midagi halba on, aga me ei oska enam leppida sellega, mis meil on ja seda armastada, oma keha kuulata ning seeläbi ei ole me ka kunagi õnnelikud. Koguaeg tahame midagi muud, me ei ela enam isegi hetkes, ei naudi just seda hetke siin maamunal just praegu :) Aga kuidas olla õnnelik just praegu ja just niisugustena nagu me oleme - ka see vajab vaimset küpsust.