Emotsionaalse söömise müüt

Kunagi arvasin minagi, et olen "emotsionaalne sööja" ja et kui ma tahan sellest üle saada, pean oma emotsioonid eelnevalt korda saama ning alles siis lõppeb see ülesöömine ära. Aga enam ma ei usu sellesse emotsionaalse söömise teooriasse. Minuarust ei ole probleemiks mitte meie emotsioonid, vaid pigem see, et me oleme oma keha õpetanud teatud situatsioonides reageerima ülesöömisega ja sellest on kujunenud halb harjumus.

Palju arvatakse, et ennem see ülesöömine ei lõppe, kui me ei tegele oma emotsioonidega ning ei saa end sisemiselt "stabiilseks". Sellega aga keskendutakse hoopis millelegi kõrvalisele kui konkreetne probleem ise.

Sellepärast ongi nii, et inimesed kulutavad aastaid ja vahel isegi terve elu, et oma "emotsionaalse söömisega" toime tulla. Nad arvavad, et "oi, täna ma olin nii vihane ja sellepärast sõin üle" või et "ma tunnen end täna nii koledana ja sellepärast karistan end ülesöömisega". Aga need kes on olnud need nö "emotsionaalsed sööjad" teavad, et vahel võib ülesöömine tulla nagu välk selgest taevast. Isegi siis, kui ei ole mingit konkreetset "emotsiooni". Mina sõin üle siis kui ma olin vihane, siis kui ma olin rõõmus, siis kui oli vihmane päev, siis kui päike paistis, siis kui mul oli igav, siis kui ma olin stressis, siis kui mul oli suur kordaminek, siis kui ma olin niisama kodus...täiesti lampidel aegadel. Mis see on siis?

Nagu ka Kathryn Hansen oma raamatus "Brain Over Binge" kirjutas, et tänapäeval söömishäiretega inimestega tegeledes ikka ja jälle rõhutakse sellele, et tuleb tegeleda oma emotsioonidega, sest midagi seal on korrast ära. Midagi, mis paneb meid üle sööma. Nii ka Kathryn pidi pidama päevikut selle kohta, mis situatsioonid ajasid teda üle sööma. Ta kirjutas üles absoluutselt kõik korrad ja proovis neid analüüsida, et järgmine kord olla ettevaatlikum neis olukordades. Aga neid situatsioone oli võibolla tuhandeid!

Kuidas saab sellist asja kontrollida!? Me ei suudaks ealeski olla igas situatsioonis nii emotsionaalselt vaos, et hoida täiesti ära neid "emotsionaalse söömise" hoogusid. Me ei ole robotid! Me oleme inimesed ja on loomulik, et meil on tunded, et meil on emotsioonid. On loomulik, et me oleme vahel vihased, vahel kurvad. Inimesed kaotavad oma lähedased ning langevad stressi ja hakkavad üle sööma. Kas probleem on siinkohal nende emotsioonid? Need emotsioonid on ju loomulikud ja neid ei pea alla suruma või neid kuidagi võtma nagu midagi negatiivset. Emotsioonid on iga terve inimese loomulik osa. Sellepärast ma ei usugi, et põhjuseks on meie emotsioonid, miks me üle sööme. Mina olengi näiteks emotsionaalne inimene - mis sellest siis on? Kas ma pean muutuma emotsioonituks või "tasakaalukas" või stabiilseks või mitte "üle reageerima"? Kas ma pean muutma seda kes ma olen, et saada üle oma emotsionaalsest söömisest?

Ei pea. Minu emotsioonid on Mina ja see on täiesti normaalne. Samahästi, kui ülesöömine oleks põhjustatud meie emotsioonidest, siis peaks ju kõik inimesed, kes tunnevad neid emotsioone, sööma üle? Aga ometigi kõik inimesed ei reageeri samadele emotsioonidele ülesöömisega.

Mis aga siis põhjustab ülesöömist, kui need ei ole meie emotsioonid?

Sellepärast arvangi, et enamus kõikidest söömishäiretest saavad alguse dieeditamisest. Sellest, et me arvame, et meil on vaja oma toitumisharjumusi muuta ning hakkame end piirama. Hakkame end keelama. Hakkame sööma vähem, kui meie keha nõuab. Hakkame tahtlikult oma loomulikku isu maha suruma.

Me küll suudame end piirata mõnda aega kasutades oma tahtejõudu, kuid tekib mingi aeg, kui oleme haavatavad ja ei suuda end kontrollida ning me anname oma isudele järele ja söömegi üle. Mitte ükski "dieet" ei toimi eluaegselt. Me võime ennast sundida ja kaalust alla võtta, aga pärast peab keha nii kui nii kaotatud kalorid tagasi sööma, sest me oleme hoidnud teda näljas! Dieeditades me järk-järgult õpetame oma keha üle sööma. Ja sellest tekib ka automaatselt suletud, lõputa ring - me dieeditame, siis sööme üle, siis jälle hakkame dieeditama, sest meil on süümekad, et me sõime üle, siis jälle oleme näljas ja tekib olukord kus sööme jälle üle jne jne. Märkamatult oleme oma kehale õpetanud sisse uue käitumismustri.

Seega - lõpetage dieeditamine! Lõpetage enese piiramine, lõpetaga kalorite lugemine ja keelamine. 

Väga paljud toitumishäiretest ülesaanud soovitavad, et sööge kõike just nii palju kui tahate ja ära muretsege kas toit on tervislik või kui palju seal on kaloreid, rasvu jne. Nemad usuvad, et selleks, et toitumishäirest üle saada, on vajalik just süüa neid toite, mida te olete kõik see aeg ihaldanud - olgu selleks siis kas pitsad, pastad, hamburgerid, shokolaad, koogid.

Minu point on selles, et me ei pea oma emotsioone muutma. Need on üks osa meist. Kui söömishäiretest oleks võimalik üle saada ainult emotsioonide muutmisega, siis me ei saaks kunagi sellest üle. Kathryn ütles ka, et temal on peale söömishäirest üle saamist olnud palju karmimaid aegu elus kui kunagi varem, kuid ometi ei ole ta tagasi ülesöömise juurde läinud. Ta õpetas oma keha/aju ümber lihtsalt.

See "emotsionaalne söömine" on lihtsalt üks harjumus, mida me saame muuta, ümber õppida. See käitumismudel arenes tõenäoliselt välja siis, kui me dieeditasime ning pikapeale kujunes sellest harjumus.

Me ei pea aastaid tuhnima oma emotsioonide võrgus ja pead murdma, et mida küll oma emotsioonidega peale hakata, et seda ülesöömist kontrolli alla saada. See on liiga pikk ja ränk tee. Milleks minna ringiga kui saab ka otse?

Tegele otse sellega milles on probleem. Probleem on selles, et sa oled õpetanud oma kehale sisse ülesöömise harjumuse. Lõpeta dieeditamine ja enese piiramine. Kui sinu eesmärk on olla tervislik, siis ära proovi seda teha üleöö. Muuda oma harjumusi järk-järgult nii, et need kulgeksid loomuliku jätkuna. Paljast tahtejõust ei aita mitte kunagi. Pead kogema mingit sügavamat veendumust, et oma menüüd muuta tervislikumaks. Selleks on aga vaja aega.

Võta omaks mõtlemine, et sinu ülesöömine on ainult mingi halb käitumismuster, millest saab vabaneda kiiresti. Sa ei pea seda alla suruma, vaid lihtsalt lase tal olla nii nagu ta on, aga ära reageeri. Ära reageeri sellele emotsionaalselt või füüsiliselt - vaatle seda nagu mingit endast väljaspool olevad asja, sest see ei ole sina.

Aga ikkagi, kõik ülesöömised ei tulene sellest et sul on toitumishäire. Näiteks, kui ma olen olnud söömata ja siis jõuan koju, kõht on tühi ning söön palju korraga võib mõelda, et mul on toitumishäire? Samas, füsioloogilisi vajadusi tulebki rahuldada. Kui keha on olnud näljas, siis tulebki süüa :)

Jällegi, see on minu isiklik kogemus ja ma ei ütle, et see on kõigil sama. Aga tunnen lihtsalt vajadust öelda välja see, mis mind aitas, sest olen ise selle kogemuse läbi teinud ja tean, kui vale infot söömishäirete kohta jagatakse ja kui mõttetu on tegeleda oma emotsioonidega, kui tegelikult saaks ka otsesemat ja kiiremat teed leida lahendus ning lõpuks oma eluga edasi liikuda!