Pages

Sunday, March 3, 2013

Kas inimene on silo sööja?


Kas lähtudes inimese anatoomiast, füsioloogiast, meelelistelt aistingutelt on inimene lihaööja, kõigesööja või taimetoitlane?

Kui päris täpne olla, siis inimene ei ole päriselt mitte ükski neist :)

Inimene on hoopis frugivoor! Mis tähendab seda, et inimene on puuviljatoitlane ehk liik, kes sööb põhiliselt oma toiduks puuvilju.

Muidugi on inimene ka taimetoitlane üldises mõttes, AGA näiteks teravilja on inimesel toorelt raske seedida, samuti tärkliserikkaid juurvilju. Seega tulebki sisse oluline erinevus lihtsalt taimetoitlase ja frugivoori vahel.

1979 aastal avaldati New York Times'i ajakirjas uurimus, kus antropoloog Alan Walker tõestas ära, et inimene on tegelikult frugivoor. Selleks ta uuris fossiilide hambaid 12 miljoni aastase perioodi vältel kuni Homo Erectuseni välja. Ta tõestas, et inimene oli algselt puuviljatoiduline. Oma uuringus ta rõhutas veel seda, et kuigi me oleme omandanud omnivoori ehk kõigesööja printsiibid, siis meie anatoomia ja füsioloogia ei ole jõudnud muutuda. Bioloogiliselt me oleme ikka veel puuviljatoidulised.


Vaatleme inimese organeid, seedesüsteemi ja hambaid ning võrdleme seda teiste lihasööjate loomade või omnivooridega.

Käed – Meil ei ole käppasid nagu lihasööjatel loomadel või tugevaid ja teravaid küüsi, et looma tugevalt kinni hoida. Meie küüned on pigem lamedad. Meie käed on spetsiaalselt disainitud selleks, et käes hoida puuvilja. Samuti teised lihasööjad loomad ei suuda puuvilju korjata nii nagu inimesed, nad ei saa puuvilja isegi kätte võtta.

Hambad – Meil ei ole kihvasid või teravaid hambaid nagu lihasööjatel. Meie hambad on lamedad. Paljud argumenteeritakse: "Aga meie silmahambaid, mis on otsast natukene teravad, need on loodud liha söömiseks!" Aga kui me peaksime mõtlema, et kas me oleme võimalised ise looma maha murdma nende hammastega? Kas me oleme võimalised üldse toorest liha närima? Inimese loomulik toit peaks olema meile ju ka toorelt söödav, ilma eelnevalt tükeldamata, ilma küpsetamata ja ilma soola või muid maitseaineid lisamata? Samuti omnivoorsed loomad tapavad ise looma ja söövad seda toorelt.

Inimese hambad 

Karnivoor - lihasööja hambad

Omnivoor - kõigesööja hambad

Soolestik – lihasööjate loomade soolestik on lühike, ainult 3 korda pikem kui nende torso, et kiiresti eemaldada liha, mis läheb roiskuma alates sellest hetkest, mil loom tapetakse. Inimese seedesüsteem on aga 12 korda pikem kui nende torso, mis võimaldab puuviljade seedimise, mis seedivad väga ruttu. Vajame pikka seedesüsteemi et puuviljades olev suhkur saaks imenduda.

Meeled – meie haistmismeel ei taha tunda roiskunud liha lõhna. Tapamajadest tulev lehk ajab meid iiveldama.  Seevastu puuviljade magus lõhn meeldib meile. Lihasööjad loomad näevad enamuses must-valgelt, neile ei lähe korda et nende liha on pruuni või halli värvi. Inimene seevastu näeb värviliselt ja neile on meelepärane puuviljade-juurviljade värvikus. Kui aga näeme halli värvi liha (poes on liha värv keemiliselt muudetud punaseks), seostub meil see halvaks läinud toiduga ja ei kutsu meid sööma.




Lõualuude liikumine – lihasööjatel loomadel liiguvad lõualuud ülevalt alla, meil aga ka paremalt vasakule. Lihasööjad lausa kugistavad liha alla, neelates suuri tükke, meie aga peame oma toidu korralikult peeneks närima.

Suhkru metabolism – meie seedime hästi suhkruid, lihasööjad loomad seevastu mitte. Liigne suhkur põhjustab neil diabeeti. Seevastu loomad seedivad hästi rasvu, inimested mitte. Liigne rasv inimese veres põhjustab diabeeti, mitte üleliigne puuviljasuhkur.

Mikroobid – lihasööjad loomad taluvad hästi mikroobe nagu salmonella või E.Coli bakterid, aga inimesele on need bakterid surmavad.

Happeline/aluseline – inimese keha normaalne pH on umbes 7.4, mis on kergelt aluseline, lihasööjal loomal on see aga happeline. Kõik loomsed toidud on inimesele liiga happelised, juurviljad ja puuviljad on aga aluselised.

Siin on veel üks võrdlev tabel:



Lõpetuseks tahan rõhutada veel seda, et inimene EI OLE ka muru närija või porgandi-kapsa sööja! :) Me ei söö silo! :) Lehmal on 4 magu, et rohtu seedida, inimesel seda ei ole. Nagu ka ülevalt tabelist on näha, siis inimene EI OLE ka mitte herbivoor. 

Paljud taimetoitlased või toortoitlased teevad selle vea, et söövad põhiosa oma toidust juurvilju-rohelist ja siis kurdavad nõrkust ja ainepuudusi. Tegelikult aga me ei söö piisavalt kaloreid. Juurviljad on küll kasulikud mineraali-vitamiini allikad, kuid neis ei ole piisavalt kaloreid, et põhiosa oma toidust neile pühenduda. Et energiat saada, me peaksime küllaldaselt sööma puuvilju, sest puuviljades on rohkem kaloreid ja me saame neist otseselt lihtsuhkruid, mis on kõige efektiivsem energiaallikas :)


E.

6 comments:

  1. Kuidas muistsed eestlased selle loogika järgi ellu jäid?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Või no selles mõttes, et pildil ei ole ühtegi Eestimaist puuvilja, peale nende porgandite seal, mis on tegelikult juurviljad.

      Delete
    2. Tegelt ellujäämine on vist vale küsimus, aga kui minna nii kaugele, et välistada välismaiste viljade sissetoomine ja söömine (tahan ise kõike kodus kasvatada ja teha), siis mis valikud mulle jäävad.

      Õun, kirss, astelpaju, ploom, murelid, tomat, kurk, maasikas, vaarikas, sõstrad, karusmarjad, marjad.

      Aga ikka jääb küsimus, et mis talvel saab? või tähendab, mis saab peale kasvuhooaega, või mida tegid eesti aladel elanikud sajandeid tagasi talvistes tingimustes? Kompotti?

      Delete
  2. See on tõsi, et ellujäämiseks on inimene võimelike igasuguseid asju sööma. Ja kui inimene esimest korda liikus külmematele aladele (algselt on inimene pärit Aafrikast), sõi ta tõenäoliselt ellujäämiseks loomaliha, kuna muud toitu oli talvel raske saada. See aga ei tähenda, et see oleks olnud tema eelistatuim variant, kuna looma küttimine ja söömiseks ettevalmistamine on küllaltki energiakulukas töö. Inimesele ei ole lihtsalt antud neid omadusi, et looma paljaste kätega tappa, oma lamedate hammastega süüa, seedida kuna meie soolestik on nii pikk võrreldes lihasööjate loomadega... Vanasti sõi inimene puhast liha ja tal oli selle loomaga otsene kontakt. Kui aga peaksime praegu ise oma looma tapma, kõri läbi lõikama, sisikonna eemaldama, nülgima...kas me siis teeksime seda? Tänapäeval on ära tõestatud, et ei ole mitte ühtegi ainet mida me ei saaks taimsest toidust (sh B12, kaltsium, raud, valk..). Seega looma tapmine ei ole enam vajalik - me ei tee seda enam ellujäämiseks vaid pigem vanast harjumusest ehk? Kui rääkida kodumaistest saadustest, siis mis on üldse kodumaine? Eesti on ju nii väike, kas meie riigipiir siis tähendabki seda, et väljaspool seda enam ei ole midagi "kodumaist"? aga suur Venemaa võib kõike süüa mis jääb tema tohutusse valdusesse? Näiteks Austraalia on suurem kui Euroopa. Kui ma elaksin Austraalias ja tahakasin süüa "kodumaist" kaupa Cairnsi linnas ning söön vilju mis on toodud Melbournist, siis ma võiksin seda võrrelda sellega nagu ma sööksin Eestis vilju, mis on toodud Portugalist. Et miks me seda kodumaist piiritleme niimoodi? Ja näiteks palju energia ja keskkonnasäästikum on süüa sissetransporditud troopilisi puuvilju, kui süüa näiteks kohalikku loomset toitu, arvestades sellega kui palju ressursse läheb loomatööstusesse.

    ReplyDelete
  3. Jah olen nõus sellega, aga kui väga saan ma usaldada vilju, mis on toodud kuskilt mujalt? Mida tehakse nende viljadega, et need vastu peaksid transpordile? Missugust energiat need viljad kannavad endas, läbides kõiki neid vahemaid ja inimesi?

    Üks asi on muidugi minu teoreetiline vaatepunkt (või ka mitte teoreetiline, sest tõesti ma väga armastan igasuguseid puuvilju süüa) ja teine on Sinu/Teie praktiline vaatepunkt, mida ma pean tegelikult rohkem õigemaks.

    Minu suurem küsimus siiski peitub selles, et kuidas avastada need kodumaised saadused meie oma metsadelt ja laantelt, millest toitusid meie esi-isad siis kui nad parajasti looma kätte ei saanud, missuguseid juurikaid või mitte juurikaid nad närisid, kas üldse midagi sellist on Eestis enam alles? Miks sellest ei räägita?

    ReplyDelete
  4. Mina tegelikult ostaksin ka hea meelega kodumaist ja mahetoitu. aga praegu teen lihtsalt antud olukorras parima valiku enda jaoks - ehk siis ostan poest puuvilju-juurvilju, kuna see on kõige puhtam toit poes, samuti turult. (loomsed tooted sisadavad kordades rohkem igasugu kemikaale, samuti teravili ja muu töödeldud toit on ka täis pestitsiide-herbitsiide, lisaks peab neid kuumutama). nüüd juba lähevad ilmad soojemaks ja varsti hakkab saama värsket umbrohtu mida smuutidesse panna, samuti kuusekasvusid, hakkan istutama peenrale erinevaid taimi. Talvel on jah eestis raske kui tahta ainult kodumaist taimetoitu süüa. Siinkohal lähengi seda teed ja ostan banaane, hurmaasid, mangosid, mis siis et ei ole siin kasvatatud. Samuti usun, et iga toit mõjubki inimesele nii nagu ta arvab et see mõjub. Energeetikud suudavad iga toidu ära puhastada ja kergesti seeditavaks teha kui vaja. Samuti kui uskuda et troopiline imporditud puuvili on meile kahjulik siis nii ongi. Mind teevad puuviljad alati väga rõõmsaks ja tunnen kuidas nad mulle vastu naeratavad ja ma tunnen ennast kordades paremini välismaisel puuviljal kui mis tahes muul loomsel või töödeldud toidul mis on kodumaine. Et kui karta, et need välismaised saadused on halvad ja nendesse ka nii suhtuda, siis see mõjub meile ka halvasti. Samamoodi kui toitu süüa stressiga, siis ei saagi see toit meile hästi mõjuda. Sille Poolal on tulemas üks koolitus kus ta räägib natukene kodumaistest saadustest ja kuidas neid ära kasutada toortoidus. Tundub põnev koolitus. Vaata siit: http://paikesetoit.blogspot.com/2013/04/05-mail-saame-alustada-oues-ly-juures.html. Samuti tasub uurida Anatol Sügise käest, tema teab kindlasti väga palju eestimaistest saadustest. Tema sööb isegi talvel vist ainult kodumaist toitu, kõik mis ta leiab meitsast ja mujalt. Tema käest oleks ka põnev küsida.

    ReplyDelete