Valgevenes - natuke nalja kaa!

Käisin õe ja onuga isal külas, kes elab Valgevenes, kus pidasime tema 50. a. juubelit.

Koos õe Heleniga

 

Suur valik erinevaid vilte

 Väike moedem.

 Issi tütar:)

Läksime ühel päeval viltsaabaste poodi, linnast mõnikümmend kilomeetrit väljaspool. Kui sisse astus Ukraina televisioon, kes meiega intervjuu tegi ja meid õega filmis. Küsiti, kust me oleme ja millised saapad kõige rohkem meeldivad ja et kas on mugavad jne.

Uudist näete siit, mis algab 3.30 minutist.
http://vikna.stb.ua/ru/news/2012/12/17/123725/#.UNTUOzDWaaE.facebook

Ausalt, nüüd ma mõistan palju paremini neid toortoiduhuvilisi, kes elavad koos mitte taimetoitlastega, pole lihtne vastu panna köögist tulevatele isuäratavatele toidulõhnadele. Mul ikka mitu korda käisid neelud nt singilõhna peale. Kuid selles osas olen ma enda veendumustele kindlaks jäänud, mis puudutavad liha. Lihtsalt vanad mälestused ja sünnipäevad tulid meelde. Tekkis kergelt nostalgiline moment.

Hästi lahe on see, et mu isa on minu fänn, ta ise on KÕVASTI puuviljade osa oma toidukordades suurendanud, kehakaalgi on natuke langenud, tervis on parem, energiat on rohkem. Tegemist on tulihingelise ökofänniga kaa. Kui nad Lenaga ( abikaasaga) Saksamaal käivad, siis enamuse ajast toituvad seal ökoloogiliselt puhtast ja kohalikust toidust.

Väga huvitav oli ennast jälgida, panin tähele, et sõin reisil tavapärasest tihedamini ja rohkem (reisiväsimus, kerge stress) Ühel päeval läksin külmkapi juurde, võtsin juustu, panin tomativiilule ja sõin. Ja teate, päris hea oli. Nautisin TÄIEGA. Ma ei tahtnud ennast keelata. See keelamine ongi kõige karmim, mida me enda kehale teha saame. Sellega tekitame palju happelisema keskonna  kui seda juust üldse teeks:D
Mida rohkem keelasin juustu, seda rohkem tahtsin, seda kiiremini ta ära sõin, selle asemel, et nautida.
Mis siis lahenduseks on? Ongi nende asjade söömine, mida keelanud olete, seni kuni ise tunnete, et olete sellest toidust vaba ja enam ei ole ei isu ega tahtmist. Üksi teadmisest, et üks või teine toit on meile nö halb, ei piisa, vaja on taibata, tunda, kogeda.
Ma sõin selle juustukoguse ära, ja pärast seda ei ole enam isutanud kaa, aga kui  ma oleksin keelanud ja keelanud ja iga päev ringi käinud ja mõelnud ma tahan seda juustutükki, siis see on väsitav, energiatsööv tegevus, mõttetu enda keha vägistamine.

Põhiline on jah see, et me ei tunneks, nagu me peame ennast keelema, muutus peaks tulema enda seest, mitte end selleks sundides. Kui me sunnime ennast, siis see ei ole loomulik ja paratamatult mingi aeg me murdume ja tekib ülesöömine, enese süüdistamine jne ja meie mõtleme et "juusiis ei ole mul tahtejõudu piisavalt" aga asi ei ole tahtejõus. Asi on selles, et  oleme ju terve oma elu harjunud tavatoitu sööma ja tundub ebaloogiline, et suudame äkitselt hakata täiuslikult toituma. Puhtamale toidule üleminek võtab aega ja harjutamist nagu iga teinegi uus tegevus meie elus.

Üldiselt sõin ikka toortoitu ja nautisin paradiisi maitset TÄIEGA:)