Sunday, March 10, 2013

Isud

Tavaliselt algab see väga märkamatult ja vaikselt, nt kui laps pöördub toidu või maiustuste poole, millal iganes nad tunnevad, et peavad end tujust ära olles lohutama. Aja jooksul kinnistub tunnetus ajutegevuses ning õpitakse selgeks harjumus, et toit aitab lohutust tujude puhul. Nii on ka täiskasvanutega, kes otsivad toidust lohutust ja abi. Ärevushoos haaratakse esimese toiduna midagi rasvast või magusat vaigistamaks kehareaktsioone, süüakse kurbusest, süütundest, hirmust jne.
Ka võib varasem dieeditamine, enda jaoks mõne toiduaine keelamine, näljutamine, ootamatu näljahoog, tujust äraolek, pidev kinnisidee ja mõtlemine toidust ja kehakaalust viia toitumise harmooniast välja.



Mõned näpunäited, miks ja millest isud võivad tekkida:
  • Kaloririkas puuvili on hea võimalus food-craving`ut e isusid vähendada.
  • Mõnikord kui igatseme soola järele, võib see tähendada hoopis puudujääki mineraalide järele, mida leidub rohelistes lehtedes. 
  • Medikamendid võivad stimuleerida isusid ning põhjustada vereruhkru taseme kõikumisi. Ka depressiooniravimid võivad kaasa tuua isude vähenemist, suurenemist. 
  • Emotsionaalne söömine, kui teeme seda igavusest, tuleks endalt küsida, miks me pistame toitu suhu ilma seda teadvustamata. Süüa tuleb laua taga, istudes, mitte telekat ega arvutit samal ajal vaadates. Vastasel juhul ei saa aju aru, millega ta siis tegelema peab, kas söömisega või teiste asendustegevustega. 
  • Füüsiline koormus aitab heaolutunnet tekitada.
  • Jooge klaas vett, mõnikord meie keha peab vedelikupuudust kehas näljatundeks. 
  • Kui olete näljane, sööge, aga sööge hästi. Suhkru järgi istutamine on suurim kui oleme näljased. Kui näljaisu on rahuldatud puuviljadega siis suhku ja rasvase toidu järele isu väheneb. 
  • Mälestused koosviibimistest, perest, sünnipäevadest tekitab heaolutunde, armastuse tunde. Paljud emotsioonid ja mälestused on seotud toiduga ja enamus neist on positiivsed.  
  • Isu teatud toitude järele võib tähendada hoopis, et keha vajab mingit kindlat toitainet, millega oleme mingi toidu ise seostanud.
  • Maitsetugevdajate kasutamine (sõltuvust tekitavad), mis stimuleerivad meie isu ja panevad tavapärasest rohkem sööma. Isegi kui füüsiliselt on kõht täis, sirutatakse veel šokolaadi, magusa järele. Kes siis kontrollib meie käitumist ja harjumusi, kas meie või keegi läbi meie?
  •  Emotsionaalne põgenemine. Meil on igal hetkel valik, kas vaadata ja tunnistada oma emotsioone ning kogeda või ignoreerida neid. Ehk juhtida oma tähelepanu mujale (kusjuures on väga ohtlik jätta oma emotsioonid tähelepanuta, sest nad kasvavad kogu aeg ja varsti on väikese vihma asemel äikesetorm).    
  • Võib tekkida olukord, kus hakatakse söömist (eriti rasvaste, magusate) teiste eest varjama, hakatakse salaja sööma, kas siis üritatakse emotsioone ja tundeid maha vaigistada, soovitakse tuimestada valu, süütunnet, viha vms. Ma alguses ise ka mõnikord varjasin söömist, sest mulle tundus, et söön LIIGA palju puuvilju, et mida küll teised arvavad. Mina soovitan enda vastu aus olla ja vaadata endasse, miks sellised söömahoostud ja mahavaikimised, varjamised tekivad.
  •  Rasvased toidu võivad põhjustada kokaiini tarbimisega sarnast sõltuvust. Annustades kokaiini ning süües liiga palju rämpstoitu, põhjustavad mõlemad toimingud samasugust seisundit, kus aju n-ö „heaolutunnetuse“ keskus, laetakse üle ainetest, selgitab Paul J. Kenny, Ph.D. Sellele järgneb aju heaolukeskuse „kokkujooksmine“ ja saades järgmine kord väiksem või isegi sama kogus mõjutavat mõnuainet, suurendab nõudlust mõnuaine ehk toidu järgi.
  • Lehapiim sisaldab opioide, mis on sõltuvust tekitavad ning mis on mõeldud vasikatele, et nad rohkelt piima imeksid ja ruttu kasvaksid (meelitada vasikat) Selle sõltuvusega seostatakse ka raskust juustust ja teistest piimatoodetest loobumisega. Ka nisujahu sisaldab opioide.
  • Vastutuse võtmine oma elu eest on minu arvates üks olulisemaid punkte üldse:) 

Tähtis on enda keha tunnetada ja erinevaid märke tähele panna. Saada sõbraks oma kehaga ja otsida vastuseid küsimustele, et miks isud tekivad, panna tähele, pärast mis situatsiooni te sööma hakkasite, kas keegi pahandas, vihastas. Olite endale seadnud kõrged eesmärgid, kuid ei suutnud neid täita ja siis oleks vaja valu tuimestada. Ma ise ei pannud tihti tähelegi, et olin mitte teadvustunult haaranud käe toidu järele, kuigi otsest isu ei olnud, kõht polnud tühigi. Siis hakkasin ennast jälgima, mis toimus enne käe sirutamist toidu juurde, kui taipasin, milles asi oli, sain reaalselt olukorda muuta. 

Andke endale aega uue toitumisega kohaneda!



Head lugemist: 

M.


































No comments:

Post a Comment