Sunday, April 21, 2013

Intervjuu Sille Poolaga


Tegin toortoituja Sille Poolaga intervjuu.





Kuidas ta ennast kirjeldab?

5 last - esimene on siin olnud juba 22 aastat ja kõige noorem 4 aastat. Üks lapselaps: ) - seega vaieldamatult nooruslik vanaema. Koduõppel praegu veel ühe lapsega, vabaõppel kõigi kolmega:). Lõpetanud Tartu Ülikooli, hilisemalt õppinud toitumsinõustajaks. Täiendanud end maailma ühs tuntumas Cornelli ülikoolis - läbides prof Colin Cambpelli, MD Esselstyni, MD McDougalli jpt "Plant Based Nutrition" (taimedel põhinev toitumine) kursuse sertifitseeritud instruktorina. Annan loenguid toitumisest, toitainetest, terviklikust elustiilist, tõlgin ja kirjutan, õpin ise jätkuvalt koduõppes ja loen palju raamatutest ja oma aiast. Püüan toetada neid, kes kahtlevad ja on unustanud, et igaühes on olemas vajalikud teadmised oma tervise ja terviklikkuse jaoks.

1.Kuidas sa toortoitumise juurde jõudsid? Kas sul oli mingi tervisehäda? Laste pärast?

Ei olnud tervisehäda. Nüüd praegu tagasi vaadates võin ma muidugi  ironiseerida – et tänase ühiskonna inimene ei peagi tervisehädaks näiteks peavalu, nohusid, köhasid, külmetushaigusi, kõhukinnisust - lahtisust, halvenevat silmanägemist, hallinevaid juukseid, kehakaalu, järjest kangemate toitude söömist, järjest enama koguse stimuleeriva toidu (valgest jahust tooted, suhkruga tooted, soola-maitseainetega täidetud toit, kohv jne) vajadust. Oma arvates olin piisavalt terve – nagu kõik meie ühiskonnas. Ülekaalu mul eriti ei olnud – ei ole kunagi olnud. Võib ka öelda, et lapse pärast. Sel hetkel oli noorim laps 4 kuune ja tal oli peakõõm ja pea taga oli selline juustest väike paljas koht – mis on tavaline esimestel kuudel, kui laps veel ei liigu ja palju selli on. Igaljuhul jõudis minuni info, et see on seotud ema toiduga. Mõeldud - tehtud. Lugesin parasjagu Norman Walkeri raamatut „Tervenemine mahlade abil“. See on väga sütitav raamat ja nii ma päevapealt toortoidule üle läksin. Tol ajal mingit masinavärki ei omanud. Oli kannuga köögikombain Philipsi oma. Menüüs olid aedviljad (ka rohelised lehed), pähklid/seemned, mesi, puuviljad. Ja just selles järjekorras. Ei mingit pähklite blenderdamist tol ajal. Küll ma hakkasin varsti proovima teha tavalises elektriahjus kuivatatud toorleiba ja see tuli isegi välja. Aga seda harva, kuna see oli väga töömahukas. Ning samas ka toortoidult puuviljadele läksin lapse pärast – sest nad lükkasid pähklitoidu kõrvale ja ei soovinud seda sellises koguses st iga päev süüa. Lapsed on olnud kaasaaitajad, teeletõukajad ja valikute tegemist kergendanud. Ju see on meie omavaheline kokkulepe. Kuna ka taimetoidu poole ma pöördusin vanema tütre soovide tõttu. Kolm suurt muutust – taimetoidule üleminek, toortoidule üleminek ja puuviljadele üleminek on saanud tõuke lastest. Parimad õpetajad! Ei lase teadvusel uinuda.

2. Kui kaua sa oled  toortoituja olnud?

Kerge on arvestust pidada. Alustasin toortoitumisega täpselt oma noorima lapse 4 elukuul. Noorim laps sai aprillis 5 aastaseks. Nii et 2013 suvel saab 5 aastat täis. Esimene aasta 100% toortoit. Siis tuli järgmine aasta 4-5 kuud 70% toortoitu ja siis uuesti 100%. Kolmas aasta hakkas tugevalt vastu selle populaarse toortoidu rasvasus ja ei osanud teha muud, kui jääda 80%liseks toortoitujaks + 20% küpsetatud terviktoitu aedvilja+teravilja näol. See oli nüüd juba vähese rasvasusega toortoitumine ilma õlideta, väheste pähklitega. Ja siis 2 aastat tagasi tuli mingi teatud selgus Taanis, Fresh Food Festivalil. Ja siis algas puuviljade aeg. Vaat siin küll oli üleminekuga probleeme. Väga raske on loobuda soolast, väga raske on loobuda kontsentreeritud magusast. Ja peale teatud kuid puuviljadel-salatitel, lisasin veidi soola menüüsse tagasi. Talveperioodil sõin ka mingil määral küpsetatud taimetoitu. Täna saan ma jälle tagasivaate öelda, et eelkõige oli tegemist emotsionaalse toitumisega st probleemid ei olnud mitte toidus-kehas vaid teatud emotsioonide-tunnete mahasurumise vajaduses. Aga siis ma seda ei teadnud ja seda läbi mängida ei suutnud. Aga ma olin oma sõrme juba andnud ja tagasi minna ei saanudki. Ma proovisin vahepeal taas teha pähklitoite: leibasid, komme, kooke – aga keha ütles otsustavalt ei. Ma hakkasin keha reaktsioone tundma väga selgelt. Ja reaktsioonid pähklile, tooršokolaadile, liig paljude koostisosadega toortoidule olid väga tugevad. Ma olen olnud väga hea sööja, ma sõin lapsena väga palju, mulle meeldis see. No kõike ja palju. Ja mu organism seedis seda väga suurepäraselt ja ma olen oma kehale lõpmata tänulik, et ta jõudis ära oodata kuni arukust juurde tuleb. Et ta teenis mind niivõrd hästi ja ei andnud alla, oodates, kuna mu teadlikkus suureneb. Mul on veidi piinlik oma keha ees, võib-olla rohkem kui veidi. Nüüd aga sain vastureaktsiooni kohe ja midagi polnud teha – seda tuli aktsepteerida. Aga samas, kui ma ei saanud enam sisse ahmida populaarset toortoitu, tulid ka järjest suuremad positiivsed muutused. 

3. Mis alustamise juures/ üleminekuperioodil kõige raskem oli?

Alustamise juures ei olnud midagi rasket. Algus oli just väga kerge. Raskemaks läks siis, kui aasta hakkas täis saama. Minu üleminekuperioodi vist ei saagi vaadata toortoitumise algusest, pigem olid probleemid siis, kui ma läksin üle taimetoidule ja kui ma hakkasin üle minema pähkli/seemne toortoidult inimese loomulikumale toidule st. püüdsin välja jätta maitseained, vähendades tugevalt blenderdamist-kuivatamist, liiga paljude koostisosade kokkusegamist. Kui minna üle tavatoidult rasvasele, töödeldud toortoidule, - ega siis ma arvan ei ole suurt probleemi. Jäävad ainult emotsionaalsed sidemed piima-lihatoodetega ja teraviljaga. Sest kontsentreeritud suhkur vahetatakse välja mee, agaavi, datli vastu. Aga süsivesiku kontsentratsioon ehk kangus jääb samaks. Rasvane-valgune piim vahetatakse välja rasvase –valguse pähkli/seemne vastu. Töödeldud küpsetatud toit vahetatakse välja töödeldud toortoidu vastu. 

4.Kuidas näeb välja sinu praegune menüü? (Palun pane siia H, L, Õ- söögid, umbes kogused ka)

Ega ei tahaks panna. Sest paljud küsivad menüüd – aga seda ei ole vaja. See, mida ma sõin eelmisel aastal on hoopis erinev sellest mida ma söön täna. See, mida ma söön homme võib erineda sellest, mida ma sõin eile. Mul ei ole kava, ei ole menüüd, ei ole plaani. Ei saagi olla elaval inimesel. Inimene muutub igas hetkes – ma ei ole täna see, kes olin eile. Kui aga täpsustada, siis täna (15. Aprill 2013) ma sõin: hommikul 2 õuna, lõuna ajal 4 banaani ja 1 õuna, õhtul 3 õuna ja leidsin aiast 5 väikest (imetillukest) võilillelehte ja 1 mikroskoopilise naadi. Nädal tagasi oli periood, kus ma hommikul üldse ei söönud – alles kell 12 paiku ja ei söönud ka banaani. Kuu tagasi sõin ma melonit (neljandiku) ja paar õuna hommikul,  banaani (8-9 tk) lõuna ajal, õhtupoole pirne või õunu või apelsine, tomatit/avokaadot hiina kapsa salatiga  ja veidi küpsetatud taimetoitu. Viimasel kuul on hakanud kogused tunduvalt vähenema. Ja ma ennast järgida ei soovita. Oma tunde järgi. Kui kõhus on tühjus – tasub süüa, kui peas siis mitte. 

5.Kui erinev on sinu toitumine suvel, sügisel, talvel, kevadel?

Väga erinev. Talvel mureleid ja maasikaid pole. Aga sööks küll. Kui sa pead silmas rasva poolt, siis ma ei oskagi öelda. Ma söön avokaadot hea meelega igal aastaajal. Kas talvel rohkem tuleb ei tea. Pähklid-seemned ei ole ka talvel menüüs. Talv on raskem päikese puudumisel ja tuleb leida päikene enda seest. See on vahel raske ja eks siis isud tulevad päästma, kui raskustega silmitsi seista ei soovi.

6.Mida soovitad alustavale toortoidu huvilisele?

Tuleb vaadata, kas toortoidule minnakse üle selle populaarsuse tõttu või selletõttu, et kõik püüavad üle minna või tervise tõttu või hakatakse lihtsalt liikuma suurema teadlikkuse poole, suurema ühtsustunde poole terviku endaga. Huvilisele soovitan palju lugeda. Ma saan aru, et minu blogi www.paikestoit.blogspot.com on väga mahukas, kuid see aeg tasuks võtta – lugeda algusest, kui ma vaimustusin rasvasest toortoidust ja kuidas ma liikusin järjest edasi. Blogis on väga palju intervjuusid inimestega, kes on edukad, terved, tugevad ja nende ülemineku perioodidest, raskustest, probleemidest. Intervjuud inimestega, kes on olnud toortoidul aastakümneid, kes vähem-kes rohkem. 

7. Kuidas kergendada tavatoidult toortoidule üleminekuperioodi?

Emotsionaalse söömise printsiibid tuleb endale selgeks teha. Muidu on väga raske üle minna. Tuleb teada, milliseid tundeid-emotsioone sa püüad varjata/maha suruda. Ja samal ajal alustada aeglaselt värske muutmata toidu koguse suurendamist. Jah eks ikka võib süüa populaarset üleskiidetud töödeldud toortoitu – miks mitte. Aga kui sa otsid tervist … Tegelikult ongi kõige olulisem – mis eesmärk sul on. Kui sinu tervis on korras nagu ühiskonnas ikka ja sa OLED sellega rahul – siis tee mida õigeks pead. Mina olen valjusti välja öelnud, et ma soovin jumalikku tervist. Ja siis see kõik peale hakkaski. Sa saad, mida soovid – aga mõtle enne hoolikalt järele. Mulle meeldib see ütlus Indiast – kui sa lähed soovide puu alla, siis mõtle hoolikalt järele – et sa ei tuleks sealt tagasi käterätt õlal, sest seda sa soovisid ja selle sa said. Inimesed, kes soovivad olla näiteks tugevad jooksjad, tugevad spordis need saavad teised variandid. Sest võistlemine on üks asi, mingil alal ülima saavutamine teine asi, lihtsalt rõõmsalt olemine kolmas.  Veel on vaja otsida omale hea seltskond. Ümbritsev on väga oluline. Ma olen nüüd kaks korda käinud Taani festivalil ja Woodstocki festivalil – juba enne festivale oli palju kergem süüa 100% toortoitu st  ainult puuvilju-aedvilju. Ja festivalide ajal on see olnud äärmiselt kerge. See seltskond ise seal tõstab, toetab, vaimustab. Ja festivalidelt tulles on nii kerge, nii mõnus olla – puuvilju süüa. Või kui oled koos toetavate, arusaavate, teadlike inimestega. Kui olla pikalt neist eemal, siis hakkan ma tundma ennast mingil moel eraldatuna – ma ei sobitu nendesse mustritesse absoluutselt. Ja viimasel aastal olen ma vahel söönud küpsetatud toitu just seetõttu, et siis ma nagu sobituks siia ühiskonda, ma tunnen mingit sarnasust ümbritseva vooluga. See väheneb aina – st küpsetatud toidu vajadus, isu või ehk ka vajadus olla osaline selles peavoolus – lambakarjas sees. Nii et ka pigem emotsionaalne toitumine siin – et sa tunned teatud eraldatust – mis tegelikult on väljamõeldud. Sest eraldumine on ainult välisel tasandil. Seespool ei ole mingit eraldatust. Ja nii karbist välja minnakse st astutakse jooksvast pimekarjast välja. See on hirmutav - esialgu. Võtab aega. Kuid tagasi pöörduda mingit soovi ei ole. Et küpsetatud toit oma lõhnade, mälestustega minevikust, maitsete minevikust on selline sinuga kaasaskäiv. See ei lahkugi sinust, kuid seda ei pea kartma ega ka unustama. Sa lihtsalt tead, et see, mida sa teed praegu  on palju parem sinule – just nüüd. Geneen Roth eestikeelne raamat on väga hea läbi lugeda, et mõista neid seoseid ja ka seda, miks langetakse pidevalt vanadesse mallidesse tagasi. Seega ma ei ole endale seadnud mingeid piirangut, et ma ei võiks süüa seda mis mulle meeldib. Kuid samas ma vaatan kogu oma kehaga – kas on vaja toitu muuta, et seda endale söödavaks teha. Kas ma sööksin seda toitu ainult soolaga, ainult blenderdatult, ainult meega, ainult küpsetatult. Ja kui on küpsetatud terviktoit, siis ma võin seda aeg-ajalt süüa, kuid on väga huvitav, et kogused vähenevad ka siin. Nüüd juba iseenesest ja vabatahtlikult. Ma ei ütle enam, et ma pean olema 100% toortoitlane. Ma olen teisiti sõnastanud oma soovid. Keha on esitanud omad võimalused. Ja ma olengi liikumas järjest lihtsama ja loomulikuma poole. Kui tuleb isu küpsetatud toidu järele – ja ma seda ka söön. Siis ma saan väga vähesest kõhu täis. Ma vaatan seda toitu taldrikul, söön aeglaselt, olen tähelepanuga siin juures. Ja ei lähe palju – võib küsida, mis on palju? Olen proovinud lusikatäie täistera spagette, olen söönud mõned täistera riisiga sushid, veidi dhal´i, mõne viilu täistera leiba. Ei ole soovi enamaks, ei ole soovi täiesti muundatud toidu osas – st muundatu on toit, mille esialgne välimus, maitse ja lõhn on kadunud töötlemise alla.  Puuviljade osakaal suureneb täiesti mõnusalt, järjekindlalt. Tuleb kuskil 90-95% puuvilja, kui ma võtan mingit küpsetatud toitu juurde. Samas täheldan ma puuviljakoguste vähenemist samuti. Kuid % jääb samaks. Kõht saab lihtsalt täis. Kaalu kõikumist ei ole. Pikk talv on mõjunud veidi masendavalt ja ma vaatasin, et isu küpsetatud toidu järele hakkab nagu suurenema. Kuid siis ma hakkasin just kirjutama Tord Lysevingiga ja need isud kadusid. Mis näitab, et seltskond on oluline. Tord rääkis mulle väga palju nende 2 päeva jooksul, mis ta siin viibis, kuid see on natuke isiklikumat laadi ja pean selle info enda jaoks selgemaks mõtlema. Ma siia seda välja ei tooks. 

8. Sa ise katsetasid mõned aastat toortoidu gurmee varianti, kas see aitas sind üleminekuperioodil, kergendas seda. Et sealt siis järk- järgult kergemale toidule üle minna ( puuviljad, juurviljad).

Ühe päeva saab üle minna aga tavajuhul on see raske. Eks inimesi on igasuguseid. Ja tasub anda aega endale ja kehale. Ma ise soovitaksin rasvasema toidu soovi korral ainult avokaadot – see on piisavalt rasvane. Seemned ja pähklid kvaliteetsed ei ole siis, kui and on koorest väljas. Õigemini kõik on paigas. Kui pähjkel-seeme võetakse taimest/koorest välja ta kuivatatakse üle, vahel ka liig kõrgel temperatuuril. Ja see ei ole halb – kuna vastasel juhul, me saaksime pakendis varjatud hallitusega tooted, mis tooks palju raskeid seisundeid. Nüüd samas, kui see pähkel – seeme on kuivatatud ja kuumutatud ja mõne ainega töödeldud – siis ta kehale enam väga sobilik ei ole. Me ka ei püüa seda kehaga tunnetada, sest lisame siia maitset ja aine põhiolemust muutvaid teisi aineid. Me lisame soola, mett-siirupit-datlit. Ja nagu mul 9 aastane poeg ütleb: no jah need poe kommid on tehtud maast leitud prügist aga kuna sinna on lisatud suhkrut, siis maitseb hea. Iga toidu saab maitsvaks teha rasva, suhkru ja soolaga. Kõigepealt on vaja leida naturaalne toode – pähkel koores, See lahti toksida. Väga aeglaselt pähklit tunnetada ja siis väga aeglaselt teda ka süüa – ilma muutmata. Vaadata palju sa suudad süüa, kuidas reageerib sellele sinu keha ja kuidas sa ennast tunned. Ja alles siis võid võikese osa blenderdada. Avokaadoga on teine lugu, seda võiks süüa ka palju ma arvan, et avokaado puhul annab keha head tagasisidet. Avokaado läheb pruuniks peaaegu kohe, kui ta saab koorest välja. Kala läheb haisema peaaegu kohe. Ja arvata, et seemned-pähklid on oma suure rasvasusega erand – ei ole. Rasvad rääsuvad kohe. Et seda ei märgataks, siis neid tuleb töödelda. Taanis ja Woodstocki festivalil võib kuulata neid lugusid hommikust – õhtuni, kuidas inimesed gurmee-toortoidu ja superfoodidega kokku kukuvad. Võtab see mõned aastad aega, mõnel vähem. Päris tõsiselt. Jah kindlasti on asi koguses. Ulmekogus algab 6 pähklist päevas. St 1 komm, 1 toortoidu leivake päevas (mitte mõlemad korraga ühel päeval). Korra kuus toortoidu pidu – see ei tundu olevat kehale liigne koormus.  Läheme siit edasi. Loomse välja jätmine on väga hea. Kuid kohe hakatakse otsima asendust juustule, šokolaadile jms. Siit tuleneb, et emotsioonide tasandil ei ole muutust ega arusaamist ega teadlikkust.  Keha on ääretult intelligentne – keha kaitseb ennast nende toitude isudega. Ja kui nüüd juust ja šokolaad jäetakse menüüst välja, siis keha peab leidma asenduse, et suruda alla teatud emotsioonid. Sind kaitstakse keha poolt, et saaks säilitada tasakaalu: vaimse, füüsilise, hingelise – seetõttu inimesed jätavad oma dieedid kus see ja teine ja tormavad tagasi vanade harjumuste juurde. Mingil tasandil on tasakaal paigast ära. Seetõttu otsibki inimene asendust ja kui ta seda ei leia, siis pöördub vana juurde tagasi. Sest endale otsa vaatamine on nii hirmus. Me saame teha pähklijuustu, mis aitab sarnaselt lehmajuustuga teatud probleemi maha suruda. Dr Graham ütles väga lühidalt ja löövalt – kui toit näeb välja nagu see vana toit, kui ta maitseb nagu see vana toit – siis ta MÕJUB KEHAS samamoodi NAGU SEE VANA TOIT. Teine asi on vaimustus, mina olin sellest vaimustuses. Sellest, kuidas toortoiduga ja ainetega annab mängida, struktuure-maitseid muuta, teisendada. Ja seni kuni on see vaimustus, seni see ka toimib. Keha tuleb vaimustusega kaasa. Kuid iga vaimustus kestab teatud aja, nagu armumine. Võib-olla ongi õigem öelda armumine. Armastusega saab süüa mida iganes. Kuid olles avatud armastusele ja olles armastavas seisundis ei ole võimalik süüa midagi ennast kahjustavat või teisi kahjustavat. Võimalik ka, et inimene ei soovigi väga head tervist, väga suurt vaimsust – talle sobib keskpärasus. Ja keskpärasusega on meie ühiskonnas palju-palju kergem. Sobitud massi hulka. Oled veidi erinev aga lepid sellega. Vahel harva on mul kahju, et ma ei suuda leppida.

Kindlasti tasub eristada veel midagi – kui sa armastad pähkleid ja seemneid, siis toortoit pähklitega on sulle hea. Kui sa armastad hullunult juustu, šokolaadi, kotlette, siis kõigepealt tuleks tegeleda emotsionaalse toitumise poolega. Ma eraldusin gurmee toortoidust eelkõige esmalt seetõttu, et siit tagant ähmaselt, kuid selgelt paistab läbi suure reklaami kaunis julge uus lähenemine. Teine asi on, et kui sa valid omale nö nõustaja, terapeudi, tervendaja tee, siis tasuks populaarse toortoidu osas jääda kõrvalseisjaks. Kui sa valid populaarse tee – näiteks müüd konkreetset toodet, konkreetse toodete gruppi: superfoode, tooršokolaadi koostisosi, pähkli/seemne massi, siis tuleks jääda eemale inimeste nõustamisest. Sest neid kahte on raske täiesti erapooletult ühendada. Mingil hetkel näed sa rasvase, töödeldud toortoidu kavala müügistrateegia läbi – minul võttis see kahe aasta ümber. Ei olnud siin Eestis ka piisavalt sellekohast infot ja inglise keelse mahuka info läbitöötamine võttis mul palju aega. Täna on see info väga ilusti kättesaadav. Minu praktika näitab, et loomselt toidult üleminek suure rasvasisaldusega taimetoidule ei too mingit leevendust südamehaigetele; neile, kellel on juba arterid suuresti umbes; kes on juba tugevate allergiatega ja eriti diabeetikutele. Kuna aga tervist otsivad just need inimesed kõige intensiivsemalt, siis tasub alati neid hoiatada. Ega ilmaasjata ei jätnud dr Esselstyn oma südamehaigete menüüst välja peale õlide, loomse toidu, pähklite-seemnete ka avokaado – mitte, et see oleks paha, vaid kui sul on sooned umbes, siis ei ole enam oluline milline on rasv või kuidas iganes sa teda nimetad. Aga kui sa oled terve, sinu enesetunne peale gurmeed suurepärane, kui sa vaimustud just toidu tegemisest, segamisest, muutmisest – kokkamisest, siis jah muidugi see sobib. Eesmärk peaks olema silmapiiril olemas ja seda ei tohiks unustada. Et üleminekuperioodist ei saaks üks pidev aastate rida, kus ma aina lähen üle. Teisalt jälle – kuhugi ei peaks olema väga kiire. Sa astud ühe jalaga korraga ainult ühe sammu. Kui sul sünnib laps, siis sa küll soovid teda kaitsta, armastada ja tervena hoida, kuid sa ei sooviks, et järgmisel hommikul ust avades oleks ta 20- aastane. Sa oled sel juhul vältinud küll palju valu ja vaeva, kuid oled eemale jäänud ka kogu rõõmust ja koos kasvamisest. Niisiis pole ka gurmee toortoidus midagi sellist, mida peaks iga hinna eest vältima – kui sul on vaja kogemusi oma kehaga, siis eksperimenteeri. Jälgi keha. Tunneta reaktsioone. Vaimustu ja armasta seda. Geneen Roth märkis oma raamatus, et kui sa hakkad armastama oma keha, siis sa lakkad jumaldamast toitu. Ja nii see on. Toit on abivahend ja nauding. Paljudel meie inimestel ei ole enam muud naudingut. Nad kardavad endale otsa vaadata, enda sisse vaadata. Ja see on nii olnud pikka aega, toidud on läinud väga kangeks ehk kontsentreerituks. Seda seetõttu, et mida rohkem alla neelatakse, mida rohkem ennast maha surutakse, seda magusamaks ja rasvasemaks toit sinu taldrikul muutub. Ainus nauding selle hullumeelses maailmas. Kui nüüd järsku see nauding ära võtta – ilma emotsionaalsest põhjusest aru saamata, on tagajärg väga masendav. Tegelikult ega inimesed enamjaolt on teadlikkuse juures ei saagi otse üle minna puuviljadele. See nõuab pikka mõtisklemist või mediteerimist ja teadlikkuse avardumist. 

Nii siis koogid, kommid, šokolaad – neid annab toortoidus lahjemaks puuviljadega teha ja ka poes enam ühtegi normaalset algmaterjali ei ole – sest pähklid võivad olla kuivatatud-kuumutatud aga seda on ka jahud, mis on töödeldud, valgendatud, või niikuinii ei ole kvaliteetne, sest lehmapidamine ei ole seda. Siis toorkook harva võib tuua sotsiaalset rõõmu ja väike tükk ei tee midagi paha. Kui sulle maitseb. Kui ei  ja süüakse seetõttu – et keegi ütles, et see on hea – siis head mõju muidugi loota ei saa. Tooršokolaad on väga ergutav – liiga. Lastele kohe kindlasti ei soovita. Selliste suuremat naudinguliste toitude osas ei peaks endale kogu aeg vabandusi otsima – oh see on toor see on tervislik. Pigem tasub ausalt tunnistada, et ma tahan vahel kooki ja miks mitte. Vahel ei ole see halb. Iga päev on. Sa peaksid seda ka ise tundma. Kui soov on toorkooki süüa iga päev, või mitu korda nädalas, tuleb jälle tõsisemalt tegeleda oma emotsionaalse söömise poolega. Aastakümneid on sööma istutud just seltskonnaga või meeldiva inimesega ja siit tuleb ka teatud tundeid tähele panna.



 Sille tütar Raili


Sille koos Railiga 



9.Sinu tütar Raili oli raseduse vältel toortoidul. Kuidas tal rasedus kulges? Sünnitus? Kui palju kaalus juurde võttis? Kas ta lasi lapsele vaktsiine teha? Kui ei, siis miks? Kuidas lapsel tervis on?

Raili ei olnud päris vabatahtlikult toortoidul. Tema keha ei võtnud lihtsalt peale puuvilja muud vastu raseduse esimesel poolel. Lõpupoole sõi ta ka küpsetatud taimetoitu. Rasedus kulges väga hästi, kehakaalu tuli juurde umbes 5kg jagu. See läks koos sünnitusega ka minema. Esimese sünnituse kohta ja kodusünnituse kohta oli see minu poolt vaadatuna väga hästi korda läinud lapse sünd. Laps sündis vette, oli üsna suur poiss – 4kg ringis. On vaktsineerimata, rinnapiimal ja  on võtnud kaalus väga hästi juurde, siiani olnud väga terve laps. 


 Sille koos lapselapsega

10. Millised vaegused sul esinesid tavatoidult toortoidule ülemineku ajal ja pärast seda (peavalud, iiveldus, lööve jne)

Ma olin pikalt taimetoidul – 5 aastat enne, kui ma toortoidule läksin. Ja vahetult enne üleminekut ma sain inspiratsiooni rohelisest joogist – minu variant sellest oli, et korjasin umbrohtu, blenderdasin veega läbi ja jõin ära. Sain kõhulahtisuse paariks päevaks ja nii paar korda. Praegu ma võin öelda, et kui sa sööd rasvarohket toortoitu või rasvarohket taimetoitu või rasvarohket segatoitu, siis joo sa neid rohelisi jooke palju tahad, võta superfoode palju tahad  - mingil hetkel, jääb puhastumine seisma. Rasv aeglustab kõike, rasv paneb puhastusprotsessid seisma ja toob õndsa rahulikkuse sinu tunnetesse st, et rasv aitab suurepäraselt täita kõhtu ehk maha suruda tundeid ja emotsioone. Võib samas öelda, et rasvane toortoit on õnnistuseks inimestele, kes suudavad ennast väga rangelt piirata. Iga toit, mille poole meid tõmbab on meie tervisele mingil moel alati kasulik. Me võime emotsionaalset hulluda, kui me oleme keha suhtes väga ranged-väga piiravad-väga keelavad. Koos piiramisega peab tulema teadlikkus. Seni kuni seda ei ole, aitavad rasvased toidud, töödeldud toidud meid hädast välja. Nad kaitsevad meid.

Minul ei ole olnud löövet, iiveldust. Kõhulahtisusi jah. Masendust – jah. Woodstock Fruit Festivalil kuulsin ma põhjalikumalt emotsionaalsest detoksist. Ja peakski ütlema, et mul oli tugeval kujul emotsionaalne detoks. Kõik negatiivseks peetud emotsioonid tulevad välja, tõusevad üles. See on väga raske. Seetõttu ma ka praegu vahel kasutan mõnda küpsetatud terviktoitu või pähklist toortoitu, et mahendada mingeid emotsioone-tundeid, mida ma ei jõua läbi tunnetada. 

11.Varsti hakkavad umbrohud oma pea välja pistma. Ole pai, soovita inimestele, millised on vägevad umbrohud, mis pungasid süüa, kuuseokkad jne. Kuna tegemist on nii kontsentreeritud väetoiduga, siis mis on päevanorm, kas nt üks võililleleht?

Mul on blogi muidugi täis kevadel-suvel söödavatest pungadest, lehtedest, õitest. Aga loeme üles: võilill, naat, orashein, nurmenukk, kask (mahl, pung, leht), jänesekapsas, hapuoblikas, paiseleht (õis), põldosi, sõstrapungad, sõstraõied jpm. Palju, palju muud. Mittesöödavat on hoopis vähem.  Igal inimesel on OMA NORM. Mina sain üledoosi toortoitumise alguses 3 suurest peotäiest umbrohust (nõges, naat, võilill jms). Üledoosi nähud on mul blogis ka kirjas. Kui inimesele ei meeldi võilill mõruduse pärast – siis tema norm on päevas võib-olla 1 väike noor leheke. Samas naati võib ta süüa veidi enam. Kes alustab, see võib kindlasti alustada ühest lehest. Kes kaua sööb, see leiab normi enesetunde järgi. See norm tuleb igal ühel ise üles leida. Sest erinevus võib-olla päevades, söömise tunnis, emotsioonides, söödud toidu koguses ja kvaliteedis jne, jne. Aga oluline on jälgida oma keha. Ma olen rääkinud ja küsinud inimestel, kes on umbrohusöömises pikemat aega . Samuti väga erinev – mõnest lehest päevas, mõnede peotäiteni päevas + teena. Kui sul pea valutab ja sa võtad tableti – siis sa ei joo tervet purgitäit tablette. Saad ise väga hästi aru, et juues ära purgitäie valuvaigisteid võid hoopis eluga hüvasti jätta, mitte peavalust lahti saada. Noorte tugevate metsikute taimedega on sama lugu. 1 tablett ravib peavalu, 3 tabletti enam mitte. Kui sa lõikad endale kätte haava – ja paned sinna veidi antiseptikut – siis see võib aidata. Kui sa tood ämbri antiseptikut ja valad käele – siis see sinu käe tervenemist ei kiirenda. Kui su silmanägemine hakkab ära minema – sa ei pane kohe kolm korda tugevamaid prille ette – sa tead et see viiks su nägemise halvemaks. On palju asju, millest me saame aru ja on asju, mida on raskem jälgida. Kui umbrohi teha puuviljasmuutis magusaks – siis on kerge kaotada kontroll. Sest keha ei saa sulle õiget vastust anda ja sina ei kuula. Terveks, julgeks, ilusaks saamise soov on ju kohe siin ja praegu. Olgu ruttu olla. Kohe homme jooksen juba peegli ette ja …. Kõigepealt proovi taim ära, tunneta palju seda võiks minna. Hoia oma käes, vaata, millise taime poole jalad viivad ja alles siis tee smuutit, salatit. Salati puhul ongi – on palju õpetusi, mis räägivad kuidas mõrust võilillest mõru kaotada – leotada, soolvees hoida, lisada palju head tomatit, õli, soola. Kuid sel juhul kaotad sa võilille väärtuslikkuse. Selle asemel söö see üks leheke ilma õlita, soolata, tomatita. Söö täiesti niisama ja kasu on kordi tugevam, suurem. 


NB! Sillel on tulemas umbrohtude kursus: Rohkem infot leiate siit: http://paikesetoit.blogspot.com/2013/04/05-mail-saame-alustada-oues-ly-juures.html










12. Kas sinu lapsed on vaktsineeritud? Kui ei ole, siis miks otsustasid neid mitte vaktsineerida? Pane siia enda jaoks olulised vastuväited.

Nooremad kolm on vaktsineerimata. Mul nagu vastuväiteid ei olegi. Ma olen pigem sel tasandil, et ma ei ole kuulnud ühtegi arukat põhjust, miks peaks seda tegema? On väiteid, et see aitab hoida ära haigusi – no võib-olla, kuid väga väheseid ja ilmas on tuhandeid ohtlikumaid haigusi. On väiteid, et vaktsineerimine toob kaasa haigusi, tugevat puuet. Ja mõlemal pool on arste ja professoreid. Kui mõlemal pool on teaduslikud viited ja praktika, siis oma laste puhul tuleb otsus langetada iseseisvalt, eemaldudes neist väidetavatest tõestustest. Üks ütleb surm ja teine ütleb surm. Kumma sa valid?  Ma olen mingil ajal lugenud palju vaktsineerimise tüsistustest ja väga arukaid põhjendusi mõlemalt poolt. Mis toobki tegelikult null tasandile tagasi. Ma siin teaduslike viidetega vehkima ei hakka. Ütleme, et olen lihtsalt igasuguste väliste laboris toodetud, muundatud ainete inimkehasse jõuga viimise vastu. Mitte ükski taud, tõbi, haiguspuhang ei ole mitte kunagi Maal lõppenud 100% surmaga. Mitte üks! Selle üle tasub mõelda. Ja mitte ükski lisand, süst ega rohi ei ole kunagi ravinud terveks ega hoidnud ära 100% haigust või surma. 
 Sille koos kolme noorema lapsega


13. Kuidas lastel tervis on?

Tervis on muidugi suurepärane. Viiruste – bakteritega kokkupuutes näitavad nooremate laste kehad väga tugevat vastupanuvõimet. Näiteks, kui me puutume kokku inimestega, kes on kõhugripis või oksendamisega kulgevas haiguses, siis meie peres on selle viiruse elu äga lühike. Ei teki oksendamist ega kõhulahtisust. Tavajuhul kulgeb vastupanu ja immuunsüsteemi vastus nii: tekib kerge punetus kurgus, mandlite turset-lümfiturset ei teki, vahel tekib palavik – 12-20 tundi ja seejärel kohe nohu. Nohu on surnud valgeliblede mass, mis toob endaga kaasa ülearuse või kahjutuks tehtud ainese kehast. Laste nohu on kerge, see ei sega magamist, ei ole mingit nina turset, paksu pidevalt voolavat tatti, mis täkestab kogu hingamise ööl/päeval. Ninakinnisus on kergem, siis tuleb tati vool, mille saab kergelt välja nuusata, mis ei takista lapse elamist – liikumist. Minu kaks nüüdseks täiskasvanud last olid muidugi tavapäraselt haiged, tavapäraselt vaktsineeritud, tavapäraselt vitaminiseeritud ja nende haigused kulgesid ühiskonnale mõistetava raskusega. Pikad põdemised, rasked ööd, suured valud. Kas nooremate laste hea tervis on neile kasuks või mitte, seda ma ei tea. Neile tundub kummaline, et inimesed, kes peavad neile külla tulema jäävad nii haigeks, et ei saa seda teha. Neid viirus ei piira, ei lämmata nende liikumist.    

14. Kui tihti sa keedetud toitu sööd? Ja mida?

Kogused vähenevad. Ja on mingid kindlad päevad – on see seotud kuuseisudega, mingite muude voolamistega. Ma ei ole veel nii tähelepanelikult seda lahanud. Aga ühel päeval näiteks ma tunnen, et ma ei soovi mingit segamist, blenderdamist, küpsetatud toitu. Ja kui selle vooga kaasa minna, siis ongi kohe sobiv algus – saan mitmeid nädalaid olla ilma soolata, ilma segamata-töötlemata toiduta. Siis võib tulla mingi langus, pigem on see sotsiaalne keskkond, mis üldiselt minu energiataset allapoole kisub. Sa lähed poodi, vaatad inimesi ja näed kui mornid nad on, kui vähe silm särab ja mis on korvides – suur hulk naudingut, et mitte ümbritsevat selge silmaga vaadata. Või toob keegi mingi ajalehe, või astub sugulane läbi, või tundub et ma ei suuda enam see pioneer olla, et see on kasutu, mõttetu ja asjatu. Ma ei vaata televiisorit, ei loe lehti-ajakirju, ei näe pidevalt voolavat reklaami. Kuid internet on kaval mehike ja ikka ta paneb igasugu bannereid kuskile vilkuma  või saadab mõni sõber artikli – et no kas näed mis kirjutatakse, mis sina arvad. Ja siis ma panen salatile veidi soola, võib olla söön viilu või kaks leiba. Siis on mul kohe ka järgmine päev sama isu. Ja järgmine. Siis tuleb jälle mingi päev, kus see kõik taas ära langeb. Lihtsalt pingutamata, keelamata, piiramata. Aktsepteerides. Nii, et ma vahel söön küpsetatud toitu – mitte iga päev ja mitte iga nädal. Ja mul on väga hea meel, et seda jääb järjest vähemaks, suured kogused järjest kahanevad. See on praegu hästi põnev aeg. Varasemalt sain ma samuti süüa pikalt kuude kaupa ainult puuvilja ja aedvilja, kuid ma pidin seadma rangemad piirangud, kui peale tuli mõni isu. Vaadates emotsionaalse toitumise aspektid ja alused põhjalikumalt läbi, olen vägagi nõus, et kõik mis põhineb sõnadel: keela, piira, suru maha – sellel ei ole püsivat edu. Ma söön endale maitsvat toitu, ma ei karista ennast maitsetu toiduga, ma ei ole seadnud omale mingeid piiranguid, et vaat ma tahaks olla praanatoiduline. Küll ma tahaks elada viljapuuaias, mis saaks vilja anda kauem kui kolm kuud. Aga eks ma ootan…Kuskil eespool ma juba märkisin, mida ma olen küpsetatud toidust söönud – täistera leiba, täistera riisi, läätsesid, aedvilja. Minu isud on muutunud – kui tekib isu näiteks mingi küpsetatud toidu järele, siis see on terviktoit, mitte paljudest asjadest kokku segatud roog.  Siis, mis veel on isusid lahustanud ja vähendanud – on see, kui ma loen ja tõlgin, kuidas seda kõike tehakse, kuidas need loomad seal laudas on koheldud, kuidas suurte monopõldude pärast mesilased hukkuvad. Sellised asjad pärsivad isu. 

15.Millised on lemmik toortoidu alased raamatud?

Ma vaimustun ikka üha ja uuesti. Need raamatud, millest olin vaimustuses toortoitumise alguses – on nüüdseks langenud palju madalamale Ütleme, et Victoria Boutenko raamatu lugesin ma läbi ühena esimestest ja tema meeldib mulle jätkuvalt. Mis puutub kuivainete müüjaid ja vitamiinitootjaid –ärimehi/-naisi, nagu Wolfe, Cousens, Shazzie, siis nende osas olen ma kriitilisem. Lihtsalt sa sõidad maailmas ringi, saad erinevate inimestega kokku, loed palju – ei jää ühe teooria juurde vaimustusega pidama. Huvi elu ja ümbritseva vastu tundes leiad üha imelisemaid ja samas lihtsamaid kirjapandud lugusid. Kuni sa hakkad tundam, kuidas looduse ja inimese vahel asjad toimivad. Mulle väga meeldib Anne Osborne raamat – see on terviklikkuse nägemine, Dr.  D. Grahami 80-10-10 raamat on ikka väga hea, Tord Lysevingi raamat meeldib mulle, ja ma teen ikka suure kummarduse prof. Colin Cambpellile – kes on suutnud oma teaduslikust edust ja kuulsusest hoolimata jääda terviku juurde ja teadlasena puhtaks lisanditurust. Cambpell ei kirjuta otseselt toortoidust, kuid tervik viib paratamatult sinna välja ja ta toob paljut suurepärast esile, mis värskes toidus on. Herbert Shelton, Norman Walker, T.C. Fry  on pioneerid, kes kirjutavad väga vaimustavalt ja väga täpselt. 
16. Kui on veel, mida soovid mainida, siis kirjuta aga julgesti.

Ma olen juba aru saamas, et ma ei olegi enam hea küsimustele vastaja. Ei ole võimalik vastata jah, see on hea ja see on halb. On alati kaks poolt, on alati palju erinevaid võimalusi. See, mis ühele rämps, see teisele aare (ütleb Pettson multifilmist). Ja nii ma vastan ühelt poolt vaadates ja teiselt poolt ning vastuse lõppedes ei tulegi mingile kindlale järeldusele. Oma vastuse peab igaüks ise leidma. Oma tee tuleb igal ise ära käia. Ja kõik raskused, haigused, vaevused tuleb endal läbi tunnetada – julgelt vastu astuda ning ka vastutus võtta.
 

Sille tegemistest leiate infot siit: http://paikesetoit.blogspot.com/
                                               http://www.paikesetoit.ee/avaleht/
                                               http://www.facebook.com/Paikesekool
                                               http://www.facebook.com/Paikesetoit

Suurimad tänud Sillele vastuste eest:)

Minu kommentaarid: Ma arvan, et rasvarohke toortoit (70% rasva) ei mõju kehale hästi siis kui seda iga päev süüa (hommikuks, lõunaks ja õhtuks). Kuid üks kord päevas avokaadot või peotäis pähkleid süüa on igati okidoki. Tuleks lähtuda enesetundest. Kahju, et rasvadega on inimesed ära hirmutatud. Sellest võibki tulla paanika, et pähklid-seemned ja avokaado on midagi nii jubedat, et viimastest tuleks suure kaarega mööda kõndida. Tuleb leida kesktee rasvase toortoidu ja puuviljatoituliseks olemise vahel, mitte langeda ühest otsast teise. Alustajal võib tekkidagi tunne, et ei saadud puuviljatoiduliseks olemisega hakkama, seejärel arvatakse, et kõik on nässus ja minnakse keedetud toidu juurde tagasi. Kõik ei ole must või valge ega sõda kahe leeri vahel. Saame keskel kokku ja oleme sõbrad:) Kui mina alustasin toortoitumisega, siis sõin ka alguses rasvarohkemat toortoitu, kaal langes kenasti, vistrikud kadusid ja enesetunne oli väga hea). Ma ei söönud rasvarohket toortoitu 3x päevas! Olen nagunii nii palju toiduained ( rafineeritud, töödeldud jne) oma menüüst välja jätnud juba selle üle on mul hea meel. 
Praegu söön hästi lihtsalt, toorsalateid, puuvilju. Üsna harva viitsin endale pitsasid ja leibasid kuivatis valmistada. 
Igapäevaselt tarvitan toitu, mida saab kiirelt ja lihtsalt valmistada. Probleem võib tekkida inimestel, kes hommikusöögiks pähklitega kooki söövad, lõunaks pasta indipähkli kastemga ja õhtuks toorpitsad pähklikreemiga. Siis on tõesti rasvaprotsent (70% päeva kaloraažist). Selliste toitude tegemine võtab aega ja  tavaliselt ei viitsitagi igapäevaselt vaaritada:)

Mina naudin väga uute retseptide katsetamist ja toiduvalmistamist oma sõpradele, perele ning koolituste jaoks.
Ja ma tõesti ei viitsi stressata, et kas sõin natuke rasva rohkem kui norm ette näeb. Tuleb kehatunnet jälgida, mis märguande ta meile annab, mina isiklikult ei soovigi tarvitada avokaadot või india pähkleid rohkem kui max 1x päevas, mõni päev üldse ei taha. Ka olen nõus, et avokaado on parem rasvaallikas, kui enamus poes müüdavatest pähklitest-seementest (paljud pähklid on eelnevalt kuumutatud ja pakikestesse on lisatud vääveldioksiidi). Kuid see väike kogus, mida pähklite nöol tarvitan, ei kaalu ülesse kõike seda saasta, millest olen oma toidulaual nüüdseks loobunud või tuntavalt vähendanud. Kui mõtlen, et rasvad on toidus halvad, siis nii ka on. Kui mõtleme, et rasvad on head siis nii ka on. Oma mõtetega mürgitame oma toitu ja pärast sööme seda kõike sisse.

Minu 1x päevas pähklite või avokaado kasutamine: teen endale suure kausi salatit, kus kasmeks püreestan 2 väikest avokaadot VÕI peotäis purustatud india pähkleid vedelama segu jaoks. Kogus ei ole suur, ma ei vala kastmesse pool kg india pähkleid:)

Kunagi kirjutati meile, et issand, selle koogi kaloraaž on 3500 kcal. Issand kui rasvane ja kui jube. Kui see kook 16-ks lõiguks lõigata, siis saab iga külaline sünnipäeval 218 kcal, mis pole ju hull. Ei sööda ju üksinda tervet kooki ära. Milleks siis nii hirmsasti karta ja põdeda? Minul on praegu periood, kus hetkel ei isuta toorkookide järele. Ja üle ühe tüki ei tahagi süüa:)

Emotsionaalse söömise mõttes tuleb iseennast jälgida olukorras, kus tekib tahtmine süüa ka siis, kui kõht on täis. Kergesti aitab siin teadvustamine ja tähelepanek, mida ja millises olukorras oled harjunud sööma ("tark ei torma" kehtib ka siin). Kui tõesti emotsioonid sind juhivad, oled sina kui hobune, kelle seljas ratsanik sõidab. Emotsioon peab olema kui abivahend mitte kui probleem. Enda jälgimine on enda kaardistamise harjutus, kus enne söömasööstu peatud, oled kohal, oled teadlik ja vaatad tekkinud olukorrale otsa. Jälgid keha, kus tekivad pingekohad, milline piirkond käivitub, kus toimub reageerimine. Juba see on suur samm, kui inimene on teadlik oma mõtetest ja keha tunnetusest. 


Ma ei jää enda arvamusse kinni ega raiu kaljukindlalt tõde, et nii ongi. Lihtsalt praegu arvan nii. Ja ma räägin enda kogemusest. 



M.




6 comments:

  1. Sille blogi link on katki, üks täht on keskelt puudu :)

    Aga intervjuu ise oli väga huvitav ja inspireeriv, pani jälle rohkem mõtlema.

    ReplyDelete
  2. hei,

    Mul avab kõik aknad, millist te täpsemalt mõtlete?

    ReplyDelete
  3. Väga huvitav inimene ja intervjuu! Aitäh!

    ReplyDelete