1. päev /Maailmarändur Regina jätkab teekonda koos Mariini ja Elisaga! / Jumalanna jalajäljed...

Rõõmus uudis on see, et Jumalanna jätkab ja jagab oma teekonda 30 päeva toortoidul   ning  ta lubas seda meiega jagada. 

 Oleme Paradiisi Maitse tüdrukud Mariin ja Elisa ning me kutsusime 30-ks päevaks oma blogisse põneva haruldase külalise- ereda Jumalanna Regina, kes siia loodetavasti palju jalajälgi jätab. Ning inspireerib teid teel saamas teadlikumaks iseendast, maailmast, toitumisest, treeningutest. Kes meenutab teile, seda mida isegi teate, või alles avab uksi uute teadmiste juurde ning juhib tähelepanu olulisele.



Meie soovime talle suuri ja väikeseid imesid!

Mõned reeglid: 

Maailmarändur on 30 päeva rangelt elusal toidul- toortoidul!
Ta ei söö valget suhkrut, glükoosisiirupit, tööstuslikult toodetud toitu, keemia tööstuse eksperimente ei tarbi alkoholi, ei joo kohvi. Ei söö suurt midagi, mida leiad poelettidel.
(V.a. juurviljad, puuviljad, seemned jne...)

Kuigi elus toit ja tervislik elustiil pole talle uued teemad. 
On seekord uus see, et ta siin oma teekonda meie kõigiga jagab. Viimastel aastatel on ta elanud valdavalt sügaval metsas või rännanud laias maailmas ringi, et see on suur privileeg "püüda kinni" nii haruldane nähtus. Inimene, kelles on valla- kirgas spirituaalne pool, kuid kes on ka ekspert nii spordi-liikumisteadustes, kui  toitumises. Seega teadmisi ja kogemusi on tal kuhjaga, et tasub kuulata ja küsimusi esitada. 

NB! Selles blogis esindab ta oma enda seisukohti ja need ei peagi olema 100% vastavuses meie- ehk blogi omanike omadega. Päevad 1-30 on eeter Jumalanna päralt. Ta teeb seda vabatahtlikuna. Jumalanna ütles: "tunnen ennast vastutavana oma teadmisi jagada ning mul on ka missiooni inimesi koolitada ja julgustada tervislikumalt elama, paremaid valikuid tegema ja kriitiliselt mõtlema!"

Las teekond alata..
Põnevat lugemist teile!

MAALIMARÄNDURI ESIMENE BLOGI

1. päev 

  Esimene palve

Rohkem rõõmu, värve, maitseid, toone...
Rohkem armastust, ilu, puhtust, valgust...
Tõeliseid unistusi ja nende täitumisi mulle ja Sulle ning kõigile ja kõigele- nähtavates ja nähtamatutes maailmades...

Inspiratsiooniks näide toorkoogist:

Tere!

Mu nimi on Regina ja olen taas Eestimaal.
Mariin tegi mulle ettepaneku, tulla Paradiisi Maitse blogisse ja 30 päeva oma teekonda jagada...
Kui olin juba jah öelnud alles mõistsin, et olin lubanud:
a) võluda ja vaaritada
b) iga päev kirjutada
c) osaliselt teekonda teiega jagada
d) elus oma esimest blogi pidada...
Kõlab nagu täis tööpäev, ainult vabatahtlikuna...
Kuid lubadus on lubadus! 
Kohe ette ütlen, et otsutasin, et teekond võiks mulle endale ka olla lõbus ja mänguline, seega ma ei hakka oma iga sammu st. treeningut ja iga suutäit- st. söögikorda teiega jagama.

Kaastöö!
Teel on lõbusam koos kulgeda, seega on väga oodatud ka Sinu mõtted, küsimused ja tagasiside, mille blogisse lisan!
  
Esimene märk, esimene tagasiside:
Urmet:
Tead, et selline tugev ja kuulus mees, nagu Georg Hackenschmidt oli toortoituja
http://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Hackenschmidt

Taust

Viva elus toit!

Seni olen olnud toortoitlane periooditi: suvel, kevadel, matkates troopilistes paikades. Elus - ja toortoit on olnud minu teekaaslased juba mõnda aega, kuid olen „eraldi“ üksi eksperimenteerinud ega ole avanud ennast retseptide maailmale.

On aeg seda muuta ja avada uks kõigele põnevale, mis minu juurde ammu tulla soovib.

Info:

Nime maailmarändur taga kirjutan mina, nii kokku 30 päeva. See on minu esimene blogi elus. Paradiisi Maitse nime taga, aga on käesoleva blogi omanikud ja algatajad= Mariin ja Elisa! Nendega jätkub Su teekond pikemalt. Mina olen nende blogis vaid mööduv nähtus, vaid külaline... Kuid olen siin Sinu jaoks.

Viva smuutid!

Tunnistan, et alustan pea iga päeva smuutiga. Kõiki retsepte, mida endale selle teekonna ajal valmistan selles blogis ma jagama ei hakka, kuid toon välja kõige õnnestunumad!

  

Esimese päeva smuuti:

2 peotäit vaarikaid

1 peotäis vaarikaid

1 rabarber

1 banaan

2 klaasi vett

rohkelt armastust

valgust

Rännuteedel...

Rännuteedel pole alati käepärast blenderit, et teha smuutit või mõnda elujõust pakatavat hõrgutist. Liikudes mägedes või aerutades ookeanil korallsaarte vahel, on vahel keskkond niivõrd lummav, et toit või selle valmistamine ununeb sootuks. Oled lihtsalt justkui mitte millestki õnnelik, osa pidevast voolamisest - pistad varbad liiva sisse, keerad näo päikese poole ning hingad. Teekondadel olen tundma õppinud kohalikku kultuuri laulude, tantsude ning ka kokakunsti kaudu. Toidu tekstuur, armastus, mis sinna lisatakse, toit kui rituaali osa on vägagi informatiivne, sulandumaks uude keskkonda. Nii olen õppinud austama erinevaid kööke.

Senisest teekonnast ja äratundmistest.

Ligi 5 aastat võiks iseloomustada minu toitumisharjumusi järgnevate märksõnade ja perioodidega: taimetoitlane, vegan, eksperimentaalsus, mäng, loovus, kohanemine, avatus, mängulisus... Armastan ise toitu valmistada ja retsepte genereerida. Sulen silmad ja näen vaimusilmas, mida luua soovin, järgnevalt näen plaani, kuidas seda kõike võluda.  Ja peagi istungi koos sõprade ringiga laua taga ja naudin iga hetke, suutäit, armastusest valmistatud hõrgutist...

Luues „mitte millestki“...

Olen ekspert ka millegi loomises „mitte millestki“, selle ande pärandas mulle mu vanaema Ksenja, kes pidi väga rasketes oludes 4 last üksi kasvatama, kuna vanaisa viidi Siberisse. Seda oskust süvendasin läbi praktika, kui olin ca 20-aastane. Mu ema oli sellest maailmast lahkunud, isa murest murtud. Olin üksi, taskutes vilistas tuul. Millegipärast oli mul suured varud valgest jahust ja rafineeritud suhkrust. Kahest ainest, millest pea kõik tervisliku toitumise viljelejad suure kaarega mööda lähevad. Kuid kuna muud mul ei olnud ja olin suur ekspert küpsetamises, siis segasin suhkru ja jahu veega kokku ja võlusin tavalisel pannil imeilusaid kooke, mis maitsesid  suurepäraselt. Elasin neid süües rõõmsalt ja tervelt peaaegu pool aastat, silm säras ja kõike toiduaineid näis kehal olevat külluses. See mitteplaanitud eksperiment viis mind mõtteni, et toit on kohati üle tähtsustatud. Saame elujõudu praanast, universumist. 

Toit kui nauding

Teatud arengutasemel me tõenäoselt ei vajagi enam füüsilist toitu, kuid ei saa salata, et toit ja toidu valmistamine on minu jaoks nauding, armastus, vabadus, mõnu. Ja kuna mul on füüsiline keha, olen otsustanud oma keha armastada ja pakkuda talle palju värsket, vägevat, elusat, elujõulist. Et elujõud ja elu saaks minugi soontes ehedamalt voolata.  Minu eesmärk on  sel teekonnal õppida tundma uusi retsepte ja rikastada toortoidu lauda. Toit on justkui ka ravim, ainult et  tervislik toit ennetab tervisehädasid. Toidu jagamine on sotsiaalne tants, rõõm... 

 TAUSTAST, TEEKONNAST.

Terviktoit perega suure laua taga.

Sündisin peres, kus valmistati toitu kire ja armastusega; söögi võlusid lauale nii ema, isa kui ka vanaema. Nii polnud rangeid soorolle, kes mida teeb.  Isal olid omad hõrgutised, mida ta pakkus, emal teised. Ühine söömine leidis aset sündmusena, kui kogu pere kokku tuli, see oli eriline hubane soe tunne- kodutunne. Söömine on mulle siiani sotsiaalne tegevus ja üksi süüa pole mulle kuigi suur lust, see on pigem rõõm jagada, koosolemise tunne. Meie peres valmistati kõike tervik- toitudest, nii et ei lapsepõlves ega hiljem ei puutunud ma palju kokku töödeldud ja rafineeritud toiduainetega.  Mu emal olid kindlad visioonid, mida oma lastele pakkuda, nii ei andnud ta meile peaaegu kunagi antibiootikume ja ravimeid, vaid kasutas ravimtaimi, teesid, seda, mida leidis loodusest. Kuigi olen sündinud Tallinnas, veetsin kõik suved ema töö tõttu metsas. Emal oli kindel idee, et maist septembrini pidime lastena vähemalt 3 korda päevas ujuma ja ka iga päev sööma värskeid marju, metsaande, tooreid puu - ja juurvilju. Nii korjasime ja sõime palju metsmaasikaid, mustikaid, vaarikaid, pohli, jõhvikaid - ta soovis, et me neid maast sööksime, et taimed oleks kõige väekamad. Ta seletas seda meile nii, et siis oleme talvel terved ja sageli olimegi.  Keetsime ise ka kõik talvemoosid, toormoosid ja ema kaasas meidki alati appi igas etapis. Vajalikud juurviljad ja puuviljad ostsime kohalikelt talunikelt, nii et toidulaud oli loomulikus, ökomahedas võtmes. Ema elustiili tõttu jäi mul linnas suve veetmine võõraks ja kasvasingi loodusega ühes üles. Mu ema ei olnud taimetoitlane ega toortoitlane, ta kasvatas meid kõike maitsma ja proovima, erinevaid taimi austama, kuid meie peres söödi vähe liha ja palju kala, ema ei kasutanud peaagu üldse soola, mistõttu olen suhteliselt mageda toiduga harjunud. Juurde sõime palju kuusekasve, nõgeselehti ja muid metsaande. Lapsena ei maitsenud mulle üldse porgand, peet, sibul jne...Kuid ta palus mul veidikene maitsta ega läinud iial oma pakkumistega üle piiride nii jõudis ühel päeval loomulikult kätte hetk, mil kõike omal vabal tahtel valisin ja eelpool mainitud juurviljad on täna ühed mu lemmikutest.  Samas oli laia toidusedeli tõttu mul lihtne edasi liikuda, kuna mul polnud mingi perioodini toidu osas suuri pretensioone. 

Juba pikemat aega olen toidu suhtes  valiv.

Leplikkus erinevate toiduainete ja toitude suhtes on muutunud korrelatsioonis koos toiduainete -tööstuse nn. „arenguga“ ja rafineeritud toitude osakaalu tõusuga poodides, samuti kemikaalide kasutamisega. Toiduainetetööstus on justkui eksperimenteerimas inimestega, kuidas mõjub üks või teine toode. Kõige tagant kumab iha teenida kasumit, pole inimlikkust, pole südant. Praeguseks eluperioodiks olen ma oma toidusedeli suhtes üsna pirtsakas ja valiv, kohati isegi radikaalne. Söön endiselt palju puu - ja juurvilju, kuid väldin teadlikult kõrgesti töödeldud rafineeritud toitu, kemikaale, lisatud vitamiine ja palju muud, mis on vastuolus minu maailmapildiga. Olin nõus alustama seda blogi ka seetõttu, et soovin kaasa aidata teadlikkuse tõstmisele toitumise vallas.  See, mis suunas liigub toiduainetetööstus oma e-ainetega, on mulle täiesti arusaamatu, isegi kriminaalne. Eks seegi on omamoodi loogiline, et mida haigemad on inimsed, seda suurem turg on ravimitööstusel. Seega võikski olla suurem siht inimesi toiduga nõrgestada, tuimestada nende tajusid, et nad oleksid paremad tööriistad süsteemis ning ka piisavalt haiged, et nad ostaksid kõikvõimalikke/võimatuid tablette.

Mitte ainsatki dieeti senise elu jooksul

Söömine on minu jaoks kunst ja nauding.  Senise elu jooksul pole ma pidanud veel ainsatki dieeti. Arvan, et see, mida propageeritakse ja kirjutatakse paljudes naisteajakirjades, on kohati kriminaalne a la valgudieet vms. Toitumine on minu filosoofia järgi siiski elustiil ning ma ei usu absoluutselt lühiajalistesse dieetidesse. Ei saa ju ette kogu kodu ära koristada, tolmu tekib pidevalt juurde. Sama on ka söömisega. Pole mitte mingit mõtet pidada paar nädalat dieeti, et siis naasta vanade harjumuste juurde. Ainus võti võiks olla elustiili muutmine - mõõdukas treening kombineeritud ja tasakaalustatud mitmekesise toidusedeliga. Vali endale menüü ja elustiil, mis Sind inspireerib ning mis Sulle meeldib, vali laualegi menüü, mis Sulle maitseb.  Minu arvates pole ennast mõtet liigselt piirata ega raamidesse suruda. Dieedi miinusena toon välja aspekti, et ainevahetus aeglustub, kriitilisemal juhul väheneb lihaste osakaal.



Hea uudis!


Paradiisi Maitse inspireerivad entusiastid Mariin ja Elisa tegid armastusega esimese eesti keelse toortoidu kokaraamatu ja peagi võib see olla ka nii minu kui Sinu raamaturiiulil.